Ma otsustasin endast kiirelt elumärki anda, sest tundub, et eetrivaikus hakkab rusuma inimesi. Ärkasin üks hommik üles nagu sünnipäevaline, Facebooki sein ja postkast täis kirjakesi ja postitusi sõpradelt-tuttavatelt, kes kõik olid mingil põhjusel just selsamal päeval minu peale mõelnud (jah, olen teadlik, et oma osa võis olla sellel Õhtulehe artiklil) ja sain aru, et osalt olen ise süüdi selles, et rohkem märku ei anna oma käekäigust.
Blogida oli/on siiani üsna vähe, sest tegevust peab suuremalt osalt juurde mõtlema endale. Õnneks on mu ellu vaheldust juurde toonud üks kohalik tütarlaps oma erakordselt laheda sõpruskonnaga. Vähem kui kuu aega tagasi peol kohatud Anna näol on tegemist kohaliku patrioodiga, kes jumaldab Cairnsi ja sellest tulenevalt töötab reisibüroos, sest talle meeldib inimestes elevust tekitada nende asjadega, mida siinkandis teha on. Õnneks tunnistab temagi, et linnas endas koha peal midagi teha ikka väga ei ole, aga vähemalt on koos tema seltskonnaga mulle silma jäänud paar talutavamat restorani-öölokaali, kus isegi ei tule esimese 15 minutiga masendus peale.
Sellele viimasele lausele peab ilmselt natuke konteksti andma. Cairns nimelt on linn, mis elatub 110% turismist, erinevad reisibürood on üksteise otsas kinni ja 90% vastu jalutavatest inimestest on teised seljakotirändurid. Reisibürood, mis muidu minu maailmas on tähendanud viisakaid kohti, kuhu inimesed ise tee leiavad vajaduse korral, on siinmail rohkem sarnased nendele putkadele, mis Eestis kaubanduskeskustesse püsti pannakse, kust sa pead alati iga hinna eest silmsidet vältides läbi jooksma, sest vastasel juhul jalutad sa 5 minutit hiljem minema 50 eurot maksnud Surnumere mineraale sisaldava kreemiga, mida sul absoluutselt vaja polnud, isegi aru saamata, mis just juhtus. Üldjuhul seisavad Cairnsis reisi"büroode" uste ees hurmavad kohalikud surfipoisid, kes iga potentsiaalset klienti oma nunnu "Hi, how's it going?" fraasiga lõksu püüavad, et neile siis erinevaid naeruväärselt kalleid tuure pähe määrida, taustaks kõrvulukustav klubimuusika.
Ning kuna backpackereid on siin nagu muda (which is funny because.. siin piirkonnas on tõesti igalpool mudane. eksju.), siis on ka kohalik ööelu suunatud enamasti keskmisele vaesele rändurile, kes tahab kõige odavamat õlut kõige suuremas võimalikus koguses ja kelle lemmikmuusikuks on tõenäoliselt Pitbull. "Pole idol", "Coyote Ugly" ja "Wet'n'Wild" on vaid mõned näited siinmail toimuvatest kvaliteetsetest pidudest. Rändpidutsejate mekaks on siinmail Gilligans: hiiglaslik hostel, mis on samaaegselt ka ööklubi, kus odavat õlut voolab ojadena, muusikavalik on kohalik vaste Power Hit Radiole ja näitsikud õhtu jooksul aina vähem riides püsivad, samal ajal kui näljaste pilkudega noormehed endale huviobjekte selekteerivad. Kogu selle situatsiooni keerab veel eriti üle võlli see, et siin tegutseb ka nn peobuss. Peobuss on punane briti doubledecker, mille alumisel korrusel on tantsupõrand koos stripipostiga (!) ja see sõidutab korraga sadat eriti peojanulist isendit linnas ringi Gilligansi ja teiste sarnaste klubide-pubide vahel, mis kõik üksteisest umbes 2-5 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvad. Ning vähe sellest, et sind looma moodi ringi karjatatakse, korraldajad veel rõhuvad sellele, et nad valivad võrdses koguses noormehi ja neiusid bussi peale, et ikka iga neiu kohta oleks noormees, kes talle välja teeks ja korraldavad näiteks selliseid kihvte mänge, kus neiud põlvitavad noormeeste ees, kelle pükste kubemele on kinnitatud näts, mille nad peavad siis oma suuga eemaldama ja kes esimesena nätsumulli puhub, on võitja. Ja kõik plaksutavad vaimustusest käsi ja nimetavad seda Cairnsi parimaks peoelamuseks.
Ehk siis.. te võite isegi arvata, kui hea meel mul oli lõpuks leida inimesi, kes olid ometigi minuga samal arvamusel, sest kohalike standardite järgi olen ma eriline Debbie Downer, kes, nagu üks pikemaajaline hostelielanik märkis, mitte kunagi väljas ei käi. Kahjuks ei saa ma aga sellegipoolest mainida, et ma pärast Anna ja tema sõpradega kohtumist mõnel peadpööritavalt heal peol oleks käinud*, aga vähemalt on nende poolt välja otsitud kohad natuke vähem masside poolt vallutatud ning seltskond vahva.
Tänu Annale sain ma pärast kuuajalist tulutut tööotsingute maratoni lõpuks ka mingi tööotsa peale. Ja ma usun, et te olete skeptilised ja mõtlete, et kuidas on võimalik, et kuu ajaga ei leia inimene mitte ühtegi kohta, kuhu tööle õnnestuks saada. Ma ise mõtleks eemalt täpselt sedasama. Aga proovitud on nüüdseks kõiksugu variante, tööbüroosse registreerimisest kuni oma CV-de ringijaotamiseni kõikvõimalikesse kohalikesse ettevõtetesse. 30 väljaprinditud resumed on nüüdseks välja jaotatud, samuti olen ma saatnud üle 30 avalduse nendesse kohtadesse, kus on palutud emaili teel või onlines kandideerida. Mitte ükski neist pole minuga ühendust võtnud, ka need kohad, kuhu tolle kuu alguses resumed viies öeldi, et kohe-kohe, kui midagi peaks vabanema, võtame ühendust. Ja kui te ikka veel ei usu, et ma olen kõike proovinud, siis palun väga - mu alanduse tipphetkeks võib pidada hetke, kui ma sain McDonaldsist kirja: "Unfortunately your application has not been successful". Seega, kui poleks olnud seda sõnumit Annalt üks suvaline õhtu, et ma saadaks oma resume ühele tüübile, kes otsib töötajat ja me saame temaga homme kell 12 kohvikus kokku, et juttu rääkida.. ma oleks tõenäoliselt oma nõutuse tipus, sest enne esimese nädala palga laekumist eile olin ma välja võtnud viimased sendid ka oma Eesti kontolt, et maksta veel ühe nädala jagu hostelimajutust. Nii et kõik, kes te pole veel Austraaliasse tulnud, aga mõtlete tulla, pange lihtsalt vaim valmis selleks, et tõotatud maal võib natuke aega minna, enne kui ta teie talente tähele paneb.
Tööst siis ka paari sõnaga. Anna tutvustas mind Charliele, kes on kohalik ise õppinud marketingiguru. Charliel on mitu väikest firmat, mis tegelevad turunduse ja sotsiaalmeediaga. Minu tööotsakeseks on suhtelist start-up staatuses I Love Cairns Deals, mis oma põhimõttelt meenutab Grouponi või eesti Cherryt-Chillit - erinevate ettevõtete erinevad pakkumised ja allahindlused, eriliseks teeb aga selle just see, et see keskendub Cairnsi väikestele kohalikele ettevõtetele, kes on huvitatud pigem kohalikele reklaamimisest.
Minu tööks on siis käia ringi kohvikust reisibüroosse, muusikapoest jõusaali, juveeliärist kohalike Doc Martensi edasimüüjate juurde ja pakkuda neile võimalust end meie lehel reklaamida. Talutavaks teeb selle töö see, et ma saan neile pakkuda tasuta reklaami, aga mu peamine sissetulek peaks tekkima nendest ettevõtetest, kellele ma suudan maha müüa tasulist reklaami: sotsiaalmeedia kampaaniaid, bännereid kodulehel jne. Praegu on ilmselgelt liiga vara mingeid järeldusi teha oma müügioskuste kohta, sest ma olen tööl olnud vaid nädala, aga olenemata sellest, et ma ei käi ukselt uksele end peale surumas kellelegi, on see minu kui introvertse eestlase jaoks päris suur eneseületus. Ma ei pea siinkohal silmas oma vanemaid, vaid üleüldiselt keskkonda, milles ma kasvasin, aga igal juhul mulle tundub, et ma olen kasvanud üles selle mentaliteediga, et kui keegi midagi ütleb, siis nii on ja pole sinu asi pärida, miks. Nüüdseks on see on üks nendest asjadest, mida ma enda juures üritan arendada siinmail - küsida, kui sa aru ei saa või kui seletusi ei anta. Siiamaani mulle tundub, et kui mulle esitatakse väide ja ma vastan sellele "Why?", siis ma nagu õõnestaks selle inimese autoriteeti või vihjaks, et ma ei usalda neid või midagi kolmandat. Päris naljakas, milliseid eluoskusi mõni inimene alles 23-aastaselt õpib.
Seega ma olen praegu olukorras, kus ma pean täiega enda kestast välja tulema ning kui inimeste esialgne vastus on ei, siis rahulikult edasi naeratades seletama, et muidugi ma saan aru nende seisukohast ja tingimustest, aga me saame neid ka nii, teist ja kolmandat pidi aidata ja kui sa nüüd mõtlema hakkad selle peale, siis tegelikult see, mis sa sealt tagasi saad, on mitmekordselt seda hinda väärt, mis sa ühe korra välja pead käima. Ja nii edasi. Kuna see firma on aga üsna noor ja saabki oma sissetuleku ainult reklaamitulust, siis pole mul võimalust hakata end liiga mugavalt tundma, sest kui ma ise seda raha sisse ei too, siis pole mul ka varsti tööd. Tegemist pole ka lepingulise kohaga, vaid minu kui uue Austraalia FIE teenuste osutamisega antud ettevõttele. Järjekordne asi, mida ma ei ei osanud ettegi kujutada siia tulles, oli see, et ma teen Austraalia maksuameti lehel endale Australian Business Numberit, et opereerida ettevõtjana. Või et selleks, et palka saada, pean ma oma ülemusele esitama arve, nõudes sisse tasu oma töötatud 20 tunni eest.
Eks see ongi vist üks kõige põnevamaid asju reisimise juures: mis sa arvad, et juhtuma hakkab ja see, mis tegelikult juhtub. Minu ettekujutustes lendasime me ka Austraaliasse, et lõbutseda lõputute rahamägede otsas Sydneys, minna sealt siis otse farmi tööle, kus palk tiksub ausalt, avokaadod korjavad end ise ja kolm kuud mööduvad linnulennult, mille järel ma pühin maatolmu oma kingakestelt maha ja teen Austraaliale paraja ringi peale, töötades igas kohas maksimaalselt kuu-kaks keskmisest suurema tunnipalga eest, tehes alati tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, sest valikuid on ju nii palju, joostes tööpäeva lõpus, surfilaud kaenla all, vägevatesse lainetesse, jagades hommikueinet vallabidega, ratsudes tööle känguru seljas ja lõpetades oma Austraaliareisi grandioosse pooleaastase Uus-Meremaa ja Aasia tripiga. But life is what happens when you make plans, ay. Sul pole mitte mingit valikut kui lihtsalt leppida selle reaalsusega, mille muutmisest su jõud üle ei käi ja ümber harjuda, vaadata oma plaane uue pilguga, leida uued prioriteedid ja teha vastavad valikud, et neid saavutada. Selle mõttekäigu lõpetuseks minu arust hirmsasti sobib see tsitaat, mille ma täna leidsin:
"One's destination is never a place, but a new way of seeing things." - H. Miller.
Ükski füüsiline koht, mida ma siinmail näha saan, ükski kivi või mägi või juga või vihmamets või rand ei ole muud kui vägev kogus silmailu, samas kui paigalolek, see, mida sa teed päevast päeva enda hüvanguks ja ellu jäämiseks võõras keskkonnas, on tegelik teekond.
...
Vaat mis juhtub, kui sa ei blogi kuu aega, sest sa arvad, et sul pole millestki kirjutada. Kirjutamine, see on samuti üks asi, mida üritan endale tagasi sisse harjutada. Olles tegevuses või olles paigal, käib mu mõttes pidevalt monoloog, ma kirjutan oma peas lahti seda, mida ma parasjagu tunnen, leian, avastan. Kuid kui mul pole kohe võimalust seda kirja panna, siis see mõttekogus muutub liiga raskeks ja võtab liiga palju ruumi ja nii nad jäävadki mõnikord sinnapaika. Tänu tööle kannan ma nüüd aga kogu aeg märkmikku kaasas ja nutikas telefon aitab ka mõtteid jäädvustada, asi on ainult harjumustes. Ja nende muutmises. Nii et ma väga loodan, et edaspidi te saate mu mõtteid natuke tihemini lugeda, kuid ärge pahandage kui seda siiski ei juhtu. Küll nad kuhugi kogunevad ja teieni jõuavad..
---
*Mis puudutab seda osa, et ägedat pidu pole olnud.. ma alustasin selle postituse kirjutamist laupäeva õhtul hosteli õues istudes ja õlut limpsides, kuni ma ühtäkki tundsin, et see on ikka nii vale, kui ammu ma pole tantsida saanud. Väike uurimus mõnede vähegi erineva stiili ja suunitlusega klubide-pubide lehele tuvastas, et sama klubi, kus kuu aega tagasi geipeol sai käidud, võõrustab see õhtu üritustesarja nimega Low Key Sessions, mida korraldab üks DJ-sid koondav grupp nimega Depth ja nad mängivad house'i, technot, d'n'b-d ja dubstepi. Korraks läbi analüüsinud kõik vabandused, mis mul kohe nagu ludinal varrukast tulid (kellegagi pole minna, kell on juba 23.30 ja ma pole üldse minekuvalmis, telefoni aku saab kohe tühjaks, see nõuab raha, millega on kitsas), panin ma läpaka kaane kinni, viskasin veidi ripsmetušši näkku, tõmbasin ketsid jalga ja tegin minekut peole, millest sai mu seni parim peoelamus Austraalias. Seal veedetud kolmest tunnist umbes kaks ja pool kulus ainult tantsimisele, nii et peo lõpus kui tuled põlema pandi ja inimesed oma asju otsisid ja viimaseid tualeti-tuure tegid, siis Madle lasi, silmad kinni, üksi keset tantsupõrandat tuuleveskeid ja kaks DJ-d, kes back to back setti mängisid, naersid ja raputasid pead ja mina naersin koos nendega, sest muusika on lihtsalt vapustav droog.
Nii et järgmine kord, kui teil tuleb mõte midagi teha ja siis kohe hakkab rääkima see teine väike hääl, mis tulistab vastuväiteid nagu homovastased Piiblitsitaate, saatke see hääl põrgusse. Tehke seda sellegipoolest. Suure tõenäosusega see on seda väärt.
