The world is my oyster.

Kui te arvate, et eetrivaikus hakkab tekkima, siis asi on lihtsalt selles, et me tõesti pole veel tööle läinud ja naudime oma turististaatust veel täiel rinnal, mis tähendab, et meil on olnud ülimalt tegus nädal.

Kiire ülevaade näeks välja umbes nii, et pühapäeval külastasime Madame Tussaud vahakujude muuseumit, Sydney Sea Life Aquariumi ja Wildlife Zood, kuna meie Sydney Toweri skywalki paketiga tulid need kohad ka kaasa. Kõik kolm kohta asuvad kõrvuti Darling Harbouris ja ongi mõeldud vist korraga külastamiseks. Kokkuvõtteks aga võib öelda, et kui teil on kunagi plaanis Sydneysse tulla, siis võite ka need kohad oma programmist välja jätta ja ei jää teie elamus millegi võrra vaesemaks. Kõik kolm kohta olid äärest ääreni turiste täis topitud, kes kitsastes koridorides troppe tekitasid ja üksteisel seljas elasid, et saaks jumala eest igast issanda kalakesest pilti teha, kes maailma on loodud. Ütleme nii, et ekskursiooni lõpuks oli vererõhk pigem kõrge ja enestunne üsna ära ahistatud.

Esmaspäevaks olime me endale planeerinud reisi linnast välja Wollongongi ja selle lähedal asuvatesse vihmametsadesse. Saime kohe sealt ka hea õppetunni, et spontaansus vist Austraalias väga palju ei maksa ja pigem tasub oma päev põhjalikult ette ära planeerida. Nimelt osutus teekond Wollongongi, mis asub Sydneyst 84 kilomeetri kaugusel, lõppkokkuvõttes 2,5 tunni pikkuseks, kuna vahepeal tuli rongi vahetada ja rongid peatusid rõõmsalt iga 5 minuti tagant järjekordse posti juures. Me veel võtsime hommikul rahulikult aega ja nautisime hommikusööki ja hakkasime seejärel asju pakkima, seega kohale jõudsime me alles kella 3 ajal pärastlõunal. Jalutasime jube uhkelt turismiinfo punkti sisse, et noh, me oleme kohal, lõbustage meid, mille peale seal töötav noor näitsik vaatas meid vabandava pilguga ja ütles: "Well.. Mondays are usually really quiet around here." Selgus, et see koht, kuhu me minna soovisime, Illawarra Fly Treetop Walk (mis kujutab endast lühikest jalutuskäiku vihmametsas 700 meetri kõrgusele ehitatud rajal), suletakse tunni aja pärast ja sinna ei lähe mitte mingit ühistransporti. Ja lõunapoolkera kõige suurem budistide tempel on esmaspäeviti suletud. Nagu ka kohalik õlletehas. Ja nii edasi. Võtsime siis kohvid näppu ja jalutasime mööda rannaäärt ning lõpuks tegid suured erksinised lained ja rahulik mereäärne elu meele heaks ja tunne, nagu päev oleks kuidagi raisku läinud, oli täiesti kadunud.

Teisipäeva veetsime linnas, taaskord jalutasime ringi erinevates linnaosades, ronisime Harbour Bridge'i torni, käisime õlut degusteerimas The Australian Heritage Hotelis, kus on müügil üle 100 erineva kohaliku õllesordi. Vahelduseks ringitormamisele peesitasime lihtsalt murul ja ei kiirustanud kuhugi.

Kolmapäeval olime omaarust targemad, plaanisime juba eelmisel päeval ette ära, et peaks minema Blue Mountainsisse ekskursioonile, taaskord vaja ette võtta 2-tunnine rongisõit linnast välja, seega võtsime eesmärgiks varajase stardi, nii et kell 9 saaks juba Sydneyst rongi peale istutud. Eelmisel õhtul ilmateate jälgimine tundus nagu piisav ettevalmistus, aga ilmselgelt saime ka selles küsimuses rõõmsalt, vabandust väljenduse eest, vastu kotte. Nimelt ca 1 h linnast väljaspool hakkas kenasti vihma sadama ja tegi seda ka Katoombas, mis oli meie väravaks Blue Mountains rahvusparki. Ka selsamal päeval veel näitas ilmateade, et sajab võib-olla tunnikese ja siis jääb selgemaks ja rahulikumaks. Reaalsus - 5 tundi lakkamatut vihma ja paks udu. Esimesel hetkel lõi see meid ikka korralikult rööpast ja tujust välja, kummalgi meist ei olnud eriti adekvaatseid vihmase ilma rõivaidki kaasas ja tundus, et päev on korralikult lurri keeratud. Aga egas eesti tüdrukud suhkrust tehtud pole. Pool tunnikest kohalikus söögikohas ära mossitanud, tuli nentida fakti, et
see on meie reaalsus ja raha ka juba välja käidud, seega tõmbasime endale atraktiivsed kileülikonnad selga ja hakkasime matkama. Ja matkasimegi, kokku ca 5 tundi. Sõitsime kuristiku kohal klaaspõhjaga cable cariga ja maailma kõige järsema kaldega raudteel kuristikust alla, müttasime ligumärjas vihmametsas, nautisime vaadet, kui anti, või naersime enda üle, kui meile vaatas pea kilomeetri kõrguselt vastu ainult paks valge vatt, mis kõik miljoni dollari vaated endasse sõi. Mis teha. Life is what happens when you make plans.

Muidugi nagu te isegi arvata võite jäi vihmasadu järele umbes kella 17 ajal, kui me hakkasime end rongi peale sättima, et tagasi Sydneysse sõita. Läbimärjana 2 h rongis konditsioneeri all istuda oli muidugi parim asi, mis edasi juhtuda sai, ilmselgelt resulteerudes selles, et Madle enam Sydneysse jõudes neelata ei saanud. Siiski leidsime, et oleme ära teeninud ühe õlle, mis toimis mu valusale kurgule sama hästi kui taruvaik. Enesetunne paranes ja meie uus toakaaslane, itaalia noormees Vittorio leidis, et tal kisub ka hammas verele ja äkki me sooviks temaga koos kuhugi Kings Crossi baari minna. No üheks õlleks ju ikka võib, oli Nõukogu üksmeelne otsus. Ning kui on üks kirjutamata seadus, mis eranditult alati toimib, siis kõlaks see umbes nii, et kui sa kõva häälega välja ütled, et sa lähed võtad ainult 1 õlle, siis vanajumal röögib naerda, nii et tatti pritsib. Võis juhtuda, et me veetsime nii lõbusalt aega oma ägeda toakaaslasega ja vast ära sõbrustatud baari turvamehega, kes meile jukeboxi tasuta krediiti ladus, et me saabusime tagasi pealt
kella 4 hommikul ja vajusime, õnnis naeratus näol, otse nägupidi patja.

Kuna loomulikult järgmisel päeval vaatas meile vastu pilvitu taevas ja 28 soojakraadi, sättisime end teise Sydney legendaarsesse rannakesse Manlys. Mu organism unustas korraks ära, et ma haige olen, seega võtsime tunnikese päikest, jalutasime mööda paari peamist tänavat, käisime söömas ja järgmises õlletehases kohalikku toodangut degusteerimas. Aga organism tuletas end kohe uuesti meelde, nii kui me olime praami pealt linna maha astunud: neelata oli praktiliselt võimatu, nina hakkas tilkuma ja rõve kraapiv köha tuli peale.
Hostelis tõmbasingi endale kogu olemasoleva sobiva tabletivaru sisse ja keerasin magama. Sai magatud pea 7-8 tundi, mille järel käisime hommikust söömas, ma võtsin endale Coldrexi sisse ja... jäin uuesti magama. Kuid sama tegi ka mu reisikaaslane, niisiis tuleb tõdeda, et lisaks haigusele oligi meie peal kollektiivne suur unevõlg. Ärkasime kella kolme ajal pärastlõunal Vittorio tihke itaalia aktsendiga hüüatuse "Girrrls! Wake up-a!" peale, timmisime metroopeatuse nurgas asuvast kohvikust cappucinod sisse ja suutsime ikkagi kuidagi pea 11 kilomeetrit maha talluda, külastades Botaanikaaeda, käies Hiinalinnas söömas ja jalutades läbi Hyde Parki veinifestivalilt.

Nädala lõpetas järjekordne tasuta veini reede, mis jõudis mulle pärale koos teadmisega, et püha mooses, me oleme siin hostelis nädal aega veetnud. Ja järgmisel hetkel tundega, nagu oleks me juba vähemalt kuu aega siin linnas ringi promeneerinud ja ilusat ning kohustustevaba elu nautinud. Võtsime siis tasuta veini koos oma endiste toakaaslastega, kes vahepeal mingil põhjusel teise tuppa kolisid, käisime nendega mingis kohalikus watering hole's, jämmisime tänavamuusikutega ja jõudsime üsnagi hommikul koju. Tasuta vein, isegi kui seda juua täiesti mõistlikus koguses, on ikkagi saatanast, olgem ausad. Eriti arvestades, et tasuta vein tõenäoliselt ei ole just kohaliku veinitoodangu auhinnatud tippmark. Uhuhuhu. Natuke võttis aega enne kui tänane päev käima lõpuks läks.

Aga.

Nüüd on selline nali.

Et meie Sydney aeg saab ümber tegelt. Esmaspäeval on meil vaja end hostelist välja checkida ning kuna farmitööd Sydneys ilmselgelt ei jagata ning majutus on siinmail siiski röögatult kallis, otsustasimegi nüüd ära. Laseme varvast. Kuidagi sattus nii, et silma jäid tööpakkumised troopilise kliimaga Cairnsi kandis, kus vihmahooaeg just lõppemas on. Ning arvestades, et kõik backpackerid praegu hoopis hordidena lõuna Queenslandi, Brisbane'i lähedusse peale voolavad ning Stanthorpes õunafarmides on näiteks 100 inimest järjekorras tööd ootamas, otsustasime hetkel sellest kohast lihtsalt üle hüpata ja minna päris põhja. See väike shortcut põhja kujutab endas kohalikus mõõtmes aga siiski 2000 kilomeetrit, seega bookisime endale just esmaspäeva hommikuks lennupiletid kohaliku odavlennufirmaga ja hakkamegi vaikselt kohvrit pakkima.
Uutele jahimaadele. Põnev ja hirmuäratav korraga. Asjalikuks peab hakkama, kurat.

Niiviisi siis. Järgmine kord kuulete meist tõenäoliselt Cairnsis. A ja by the way, ajavahe on seal Eestiga väiksem, seega mõelge täitsa tõsiselt selle peale, et äkki te tahate vabariigi aastapäeva väikese Skype peoga tähistada esmaspäeval. (Eeldusel, et uue hosteli internet ei ole selline issanda taak nagu praegune. Ja eeldusel, et ma ei ole hoopiski basseinis, sest Cairnsis on 31 kraadi sooja. Onju.)

Musid-paid! Olge mõnusad, sest me küll oleme!

Pt II

Ma ei tea, kui pingsalt te ootate, et seda hülgemöla siia tekkima hakkaks, aga ma igaks juhuks ütlen ära, et ei hakka vist väga tihti, vähemalt hetkel. Esiteks sellepärast, et tegemist on kogu aeg piisavalt palju, seega aega lihtsalt istuda ja kirjutada väga ei ole. Teiseks, küll on probleem sellega, et nett on tasuline ja piiratud või siis sellega, et nett on tasuta ja piiramatu, aga aeglasem kui tigu mööda libedat ... pealispinda. Eestlasena, kes on harjunud kõike kohe ja praegu saama, ajab see vahepeal ikka juuksed päris halliks peas. Suppose we have to adjust.

Nüüdseks on kõik ametlikud toimingud tehtud, pangakontod ja netipangad jonksu saadud, kohalikud telefoninumbrid olemas (0432257192 kui kedagi huvitama peaks, aga Eesti number jääb alles, seega saatke ikka sinna nunnusid sõnumeid, okeeei?). Nüüd ootame, kuni tuleb tõotatud TFN (jällegi, miks see peab 28 päeva tulema? andke kohe!) ja siis saab juba hakata ränka pappi kokku ajama. Eksole.

Oma teise päeva Sydneys veetsime peamiselt loomaaias. Võtsime kesklinna sadamast praami ja sõitsime 10 minutit Taronga loomaaeda, kus omakorda viiakse sind cable cariga (gondliga? köisraudteega? eh?) kõrgele üles mäkke, kust avanevad miljoni dollari vaated Sydneyle. Loomaaed ise oli ebareaalne upgrade mingist Tallinna loomaaiast, enamus sõbrakesed vaatasid sulle võimaluse korral vastu avatud maa-alalt (välja arvatud muidugi need sõbrakesed, kes sind lõunaks söövad), ei mingeid rõvedaid roostes trelle ja betoonpuure. Enamus linde jooksid üldse täiesti vabalt inimeste vahel ringi, kängurud ja vallabid pikutasid rahulikult sinu kõrval, alligaatoritiigi juures tekkis tunne, et võib-olla isegi liiga vabalt suhtutakse nende piiramisse, kui ühel hetkel basseini servas pingsaid silmi endal tundsid. Jalutasime seal maha üle nelja tunni 28 kraadi ja lauspäikese käes ja saime oma esimese päevitusealge.

Õhtul see-eest saime ise kohalike loodusjõududega võidelda, kui meie hostelitoas minu kõrval äkitselt keski loom siblima hakkas. Enne kui ma arugi sain, oli URO (unidentified running object) Katre voodi alla põgenenud. Edasi tuli juba komöödiafilmi materjal, sest esialgu umbusklik Katre oli ühtäkki teleporteerunud voodist tooli otsa ja näitas taskulambiga voodi alla valgust. Liigitasime objekti prussakaks ja relvastasime end jalanõudega. Naiivsed nagu me olime, mõtlesime me, et me ju lihtsalt lööme ta millegagi surnuks. Ilmselgelt aga Austraalia prussakad on Eesti omade steroide täis söönud liigikaaslased, kes liiguvad valguskiirusel. Iga kord kui me arvasime, et nüüd me teame, kus ta on, oli ta juba kuskil mujal. Kuni ühel hetkel ma nägin teda enda lähedal liistu kõrval ja Prussakasosistaja Katre taipas lasta talle näkku rohkem juukselakki kui kulub
vene pruudisoengu püstitamiseks. See tegi mehikese vähemalt nii palju vähem aeglaseks, et ma ennastunustava raevuga sain talle 5 korda jalanõuga uhada, mille peale ta liigutas veel paar korda oma vurrukesi ja läks siis prussakataevasse. Pool tundi hiljem jäime me suurest pingelangusest lihtsalt oma voodite peale magama korraks, kuni nii 2 h hiljem Prussakasosistaja ärkas iseenesest üles, näitas taskulambiga toanurka ja seal ta oli. Järgmine. Mina ärkasingi selle mõtte peale, et miks Katre juukselakki laseb, kas tõesti on juba hommik, aga siis järgnes sellele selgitav materdamine. Ilmselgelt oli meil siis igasugune uni läinud ja hakkasime hoopis oma asju pakkima. Heade juhuste kokkulangevusena pidime nagunii sealt hostelist järgmine hommik päkad tegema.  

Kolisime Kings Crossi piirkonnas teise hostelisse nimega Jackaroo. Jagame tuba 2 prantsuse noormehega, kellest 1, Maxim, tuli Katre palve peale meile lahkelt appi ja tassis tema 20-kilose kohvri ise neljandale korrusele. Enne check-ini olime me aga jõudnud käia jalutuskäigul Coogee Beachist Bondi Beachile, milleks on loodud imeäge kivine matkarada mööda rannikuäärt, mis kestab umbes 7 km. Ilm oli küll pilvisem kui eelmisel päeval, aga võib-olla oligi parem, sest et lauspäikesega oleks me vist poole tee peale maha kõngenud. Ranniku loodus on siin igal juhul imeline ning on loodud ka võimalused selleks, et inimesed saaksid 2/3 päevast õues veeta - parkides on grillid, igal pool on joogiveekraanid ning inimesed, kel aega, lihtsalt istuvadki õues kas pargis või rannas, samas kui eesti noored satuvad ikka parki või mere äärde istuma pigem harva ja pigem ikka koos alkoholiga.

Reede õhtul oli meil oma tripi esimene pidu koos hostelirahvaga. Backpackerites on ülitavaline, et iga õhtu on mingid üritused a la filmiõhtud ja pub crawlid. Eelmises, Jolly Swagmani nimelises prussakakülas, käis aga nende ürituste reklaamimine väga pealetükkivalt ja ebameeldivalt. Nimelt oli neil seal palgaline "events manager", mingi Küprose meesterahvas, kes käis pidevalt rääkimas, miks me ikka peaks nendega kaasa tulema sinna või teisele üritusele ja kui me sekundi pealt kohe käsi suurest erutusest kokku ei löönud, viskas ta kohe sinna otsa mingi repliigi a la "It seems that you're not interested" ja seejärel me pidime kohe kukkuma vabandusi tootma või õigustama, miks me kohe ei ütle kindlalt ära, kas me osaleme. Kes teab, võib-olla me siis olemegi pessimistlikud eestlased, aga hellalt ajas närvi, et noormees selle asemel, et jälgida ja ise järeldusi teha, hakkas meie ajudes ringi kruttima, et miks me küll sellised oleme ja viskas isegi sellise väite õhku, et me peaks juba sellepärast peole tulema, et ta saaks jälgida, kuidas me inimestega suhtlema. Tundus, et kontseptsioon, et mulle ei pea eranditult kõik inimesed meeldima ja ma ei pea igast ideest vaimustuma ja kõigega kaasa minema, jäi talle väga kaugeks ja arusaamatuks. Ilmselgelt lõppkokkuvõttes ei võtnud me
kummaltki tema poolt pakutud ürituselt osa, sest me ei viitsi kellegi sotsiaalses eksperimendis osaleda.

Jackaroos käis nagu aga mööda minnes ja naljaga mainimine, et nad ei tohiks seda küll reklaamida, aga õhtul on tasuta veini reede ja lihtsalt antigi teada, et sellel kellaajal seal on start. Ei pidanud verega allkirja andma, et me kindlasti osaleme. Kui me oma toakaaslasega tutvusime, siis mainis tema seda üritust uuesti ja samamoodi veel keski kolmas kamp kutte tahtsid ise meile teada anda, et see toimub. Kuna õhkkond oli palju sundimatum, siis läksime seekord pigem rõõmuga ja jõimegi kohalikku Austraalia veini teiste hostelikülalistega igasugu erinevatest maadest ja bondisime palju orgaanilisemalt.

Viimase ettevõtmisena laupäeval käisime me 286 meetri kõrguses Sydney Toweris skywalki tegemas. Viskasime seksikad sinised kombekad selga, võtsime haneritta ning meid kinnitati hiiglaslike rakmetega üksteise selja taha ning lasti välja vaateplatvormile. Vahepeal kimbutasid meid küll pilved, aga õnneks need möödusid ja vaade oli siiski äge. Kõrgus veel ägedam. Ma ei ütleks, et ma kõrgust kardan alati, aga kui ikka klaaspõrandast läbi vaatasid ühel hetkel ja nägid praktiliselt alla tänavale, siis käis ikka kõhust jutt läbi küll. Eriti kui giid selle peale veel ütles, et noh, nüüd hüpake kõik koos. Kui jalutuskäik läbi, käisime veel korra läbi Hyde Parkist ja seejärel jalutasime koju ning veetsime terve õhtupooliku voodis, sest eelmisest peost oli veel hõre, nädala jagu magamata ja mõnel meist oli üsna haiguse-eelne staadium kätte jõudmas.

Nüüdseks on juba uus päev käes ning enesetunne hoopis võimekam. Kuna väljas on mingi ebamäärane ilm, siis tõenäoliselt teeme ka väikese muuseumipäeva ja oleme edasi turistid to the max.

See ya later, sõbrakesed!

Essa!

Achtung, sõbrad, sugulased ja tulevased sõbrad.

Kuna rahvas nõuab tsirkust ja leiba, siis otsustasin (lahke inimene nagu ma olen) anda endast parima ja püsti panna ühe järjekordse Austraalia blogi. NB! Kui te siis avastate, et Skypes midagi rääkida pole, siis ma pole süüdi.

Kell on kohaliku aja järgi (selle kirjutise lõpetuses) 23:45 kolmapäeva, 12. veebruari õhtul ja me istume Katrega oma hostelitoas voodil keset miskit, mis on kindel level up sellest põgenikelaagrit meenutavast segadusest, mis enne minekut vähemalt minu toas oli. Hostel asub Sydney Kings Crossi alas, mis on tuntud ka kui punaste laternate piirkond, kombineerituna hulga kahtlase väärtusega baaridega (a la Tallinna Bermuda kolmnurk) ja seljakotirändurite hostelitega. Igasuguseid (ja igasugust?) rahuldust pakkuvaid institutsioone siin tõesti jagub, ka tänavapildis kohtab ikka ilmselgelt teatud teenuseid pakkuvaid naisterahvaid. 

Võimaluse kohaliku hostelirahvaga täna nendes liigjoomisele spetsialiseerunud pubides bondida lasime me igal juhul otsustavalt üle kuna selja taga on siiski 24 h lendusid ja lennujaamades passimist + juba terve päev Sydneys turisti mängimist. Selle asemel istub meie vahel pruunis paberkotis pudel kohalikku Lõuna-Austraalia Sauvignon Blanci, mille Sydney kesklinna ühest rongijaama veinipoest lunastasime lausa 4.99 dollari eest (ehk siis ca 3.3 eurot) ja mis mekib täpselt sama hea, kui meile viimasel lennul pakutud Australia's premium wine" ning meie toa õhutemperatuur ja -niiskus meenutab Singapuri lennujaama, kus lennukist välja astudes nii 5 minutiga särk seljas äkitselt väga ümber liibus ja vastikult lämmi umbne tunne ihusse tekkis. 

Lendudest siis hetkel vaid nii palju, et need olid täpselt nii ebamugavad nagu ma ette kujutasin ja siis veel umbes 2x nii rõlged. Tallinn-Helsingi ots oli kõige meeldivam 20-minutine sutsakas, sellele järgnes Helsingi-Singapur, mis startis 1-tunnise hilinemisega. Olime umbes 40 minutit lennukis lennuraja alguses passinud, kui kõlasid iga reisija lemmiksõnad "We are sorry, it's just that the weather conditions are SO bad" kapteni esituses ehk siis nähtavasti sadas Helsingis jäävihma ilusasti meie seikluse alustuseks. 

Saime lõpuks õhku, aga muidugi oli meist kohe üle vahekäigu paarikuune beebi, kes ruigles 70% lennuajast ja 2 pinki tagapool üks mitte nii beebi, kes täitis ülejäänud aja, kui teine vait oli. Selle lennu jooksul selgus ka tõsiasi, et ma olen immuunne unele, väsimusele, unerohtudele ja rahustitele, sest kõigi nelja kombinatsioonis ka ei olnud suutnud ma kella neljaks hommikul eesti aja järgi endale vähimatki uneraasu tekitada. Kui ma ka korraks olin uinunud, ärkasin ma varsti selle peale, et mu vasaku jala säär kiskus ennastunustavalt krampi ja kiheles ja kiskus nii, et ma olin valmis omaenda kätega seda amputeerima. 

Lühikese ööune järel seiklesime Singapuri lennujaamas mõned tunnid, millele järgnes esimene sissejuhatus Austraalia kultuuri - lend Singapurist Sydneysse, mis erines kõigist teistest lendudest selle poolest, et lennuteenindajad olid keskmiselt kõik 40 eluaasta ringis ja vanemad ning huumorimeel nii austraallaslikult otsekohene. 

Kujutage siis ise ette seda olukorda, kui hommikusöögi kõrvale serveeriti kohvi, mille lahjendamiseks anti by default 1 sõrmkübarasuurune piimake, mis selle musta kohvi veidi vähem mustaks tegi. Ühel hetkel küsisime mööduvalt stjuuardilt, kelleks oli umbes 40-aastane väga hoolitsetud välimusega meesterahvas, kas ta oleks nii lahke ja valaks meile veel natuke piima kohvi peale, millele tema reaktsioon oli muidugi esmaselt "Sure, of

course, no worries", millele järgnes tolsamal hetkel, kui topsi piima valati, temapoolne "The coffee tastes like sh*t, doesn't it?". Minu vaikse eestlase loomus lõi selle peale kohe häiret ja kukkusin automaatselt vabandama, et oh, mis sa nüüd, ega see nii halb ka pole, lihtsalt vist veidi kangevõitu minu maitse jaoks, mille peale toosama härra vaatas mulle tõsimeeli otsa ja ütles "Aaay, no, it tastes like sh*t. I have worked for this 

airline for 20 years and I have never ever touched this stuff myself." Austraalia mõnusast familiaarsusest teine näide sellesama isiku poolt veel see, et kui me lennuki pealt lahkusime, ütles ta meile harjumuspäraste viisakusavalduste asemel lihtsalt "Thanks, guys, see you later". 

Austraaliasse saabumine läks oodatust väga palju kergemalt, täitsime lennukis ära tolli jaoks vajaliku vormi, lubasime, et ei too Eestimaalt mulda või pähkleid või puuvilju või toorest kala sisse, mille peale tollitöötaja lubas meid viisakalt lennujaamast lahkuda spetsiaalse värava kaudu. Meie alalhoidlik talupojamõistus aga arvas, et see ei saa ju nii lihtne olla, kõik teised inimesed suundusid justkui teise järjekorda ja võtsime ikka teise sappa, ehk siis vabatahtlikult panime end olukorda, kus narkokoer kõik meie pagasi läbi nuusutas, selle asemel, et piisavalt usaldusväärsete immigrandikandidaatidena rahulikult läbi meile suunatud värava kõndida. Siinkohal siis peaks mainima oma sõpradele, et teie plaan meid narkomuuladena Eestis hoida kukkus üsna haledalt läbi ja ühel hetkel meile see õnnis ja tuuline Austraalia vastu vaataski. 

Kuna me jõudsime kohaliku aja järgi kell 9 hommikul uue kodumaa territooriumile, olime me tänase päeva jooksul veel võimalikult produktiivsed. Sai sisse antud avaldus tööle asumiseks vajaliku Tax File Numberi jaoks, avatud pangakontod, hangitud telefoni kõnekaardid ning sellele lisaks jõudsime teha veel esimese tiiru Sydney kõige kuulsamas sadamaalas, kust saab silmitseda nii legendaarset Sydney ooperimaja kui ka sama legendaarset Harbour Bridge'i (spoiler alert - Sydney ooperimaja on lähemal vaatlusel nagu aastal 1999 ehitatud Linnahall, aga Harbour Bridge.. on vapustav oma massiivsuses). 

Aga aitab mölast, side lõpp praegu, lõpetame veini, sätime mulle üles kõnekaardi ja siis üritame troopikakuumuses mingisugustki und saada. Homne päev tõotab endast 10 korda põhjalikumat turismiekskursiooni ja eks siis kunagi anname jälle uudiseid teada.

Seniks olge musid ja tehke lollusi! 

(Vabandan juba ette igasuguse blogi väljanägemise osas, valisin esimese ettejuhtuva template'i ja korrastan seda, kui kunagi aega on. Kui on.)