Elu võimalikkusest Cairnsis

G'day, sõbrakesed!

Tervitan teid seekord, nagu lubatud, Cairnsist, 149 Caravella Backpackersi õuealalt, sest siin on ainus koht, kus hosteli piires interneti tasuta jagatakse.

Oma viimase Sydney päeva veetsime otse loomulikult rannas, seekord Bondis. Jõudsime randa ja oli isegi kohati pilvine ja meretuul oli väga tugev, seega liiva sees vedeledes tuli korduvalt kananahk ihule. Veetsime seal 2 tundi ja läksime sööma ning Katret vaadates olin jälle pettunud, sest tema nahk näitas järjekordselt päevitumise märke koheselt, samas kui mina olin ikka nagu pikas metsaasunduses viibinud Lumivalguke. Läksime tagasi hostelisse, et oma elu kokku pakkida ning siis duši alla minnes tabas mind sürpriis - peeglist vaatas vastu keedetud vähk Madle kehas. Tuleb vist välja, et SPF 30 päikesekreem on siinmail prügikastikaup. Järgneva paari tunni jooksul alles hakkas realiseeruma 2 lühikese poolpilvise taeva all veedetud tunni võlu, kui äkitselt tundus pesu kandmine nagu keskaegne piinameetod ning istumine kui selline oli täiesti välistatud tegevus. Seejuures olin täiesti ära unustanud, et nägu sai ju ka päikest, mille täielikust ulatusest sain aimu alles siis, kui läksin üks hetk tualettruumi, nägin end peeglist ja ütlesin lihtsalt kõva häälega: "Get fucked." Õhtu jooksul oma hostelis tekkinud sõpradega hüvasti jättes sai ikka paar korda teistes valjuhäälset naeru esile kutsutud, eriti kui sinna otsa veel visata poolmuiglev "Can you tell we've been to the beach today?"

Öö jäi lühikeseks ja kell 4 hommikul tuletas äratuskell meelde, et asi on naljast kaugel, ainus oht ülemagamisel ei ole hommikusöögist ilma jäämine, vaid uus kodukoht ootab. Pakkisime omaette torisedes viimased asjad kokku ja sättisime end lennujaama suunas teele. 3-tunnine lend läks siiski võrdlemisi kiirelt, kui välja arvata maandumine, mis oli minu senise lennuajaloo piinarikkaim, sest mitte ainult kõrvad ei läinud täiesti lõplikult lukku, nii et ükski abivahend ei aidanud, vaid ka kael ja pea hakkasid niimoodi teravalt valutama, et pisara võttis ikka silmanurka ja aeg-ajalt valu käes oigasin.

Ja siis. Cairns. Jalutasime lennujaamast välja, Madle viskas 17 kilo kaaluva seljakoti paljastele õlgadele.. Hell no. See valu, mida põlenud õlgade vastas selline hõõruv raskus põhjustas, oli ikka liig. Seega pusa tagasi selga ja õue 30-kraadise sooja kätte dehüdreeruma. Hosteli poolt oleks pidanud meile laienema tasuta transport, aga mingite kommunikatsioonihäirete tõttu polnud me mingile lõplikule kokkuleppele jõudnud. Helistasime, saime teada, kuhu minna ja lõpuks viidi meid mikrobussiga hosteli ukse ette ikkagi tasuta.

Viskasime asjad tuppa ja läksime receptionisse uurima, mida siin linnas siis nüüd teha võiks. Meile visati ette kaart, kuhu joonistati hosteliesist läbiv esplanaad, ehk siis "rannaäärne" promenaad, mis on linna peamine vaatamisväärsus. Esplanaadi lõpus on Laguun - ainus ujumiseks mõeldud koht linnas, mis pole aga rand, tegemist on ultrasinise veega välibasseiniga, mis on suuruselt tegelt umbes Aura veekeskuse suurima basseini mastaabis.

Esplanaad sai läbi jalutatud umbes 10 minutiga ning päevasel ajal oli vee asemel seal silmapiiri ulatuses ainult muda. Mudaväljad kombineerituna pilvise ja vihma tibutava ilma, täieliku inimtühjuse ning ränklämbe kuumusega tõi meile esimesel hetkel peale musta masenduse... Miks me siin oleme? Kas see on mingi nali? See ongi.. kõik? Te võite googeldada Cairnsi ja teile tulevad vastena pildid tuledes mereäärsest linnast (photoshop), valge liiva, erksinise vee ja roheliste palmidega rannad (mitte Cairnsis), snorgeldavad inimesed korallrahus (ka mitte Cairnsis) ja imelised vaated justkui kilomeetritesse ulatuvast sügavast sinisest laguunist (hästi töödeldud pilt). Tegelikkuses on enamus neid pilte, mida Googles meiesugustele võhikutele maha müüakse Cairnsi pähe, tehtud selle "lähiümbruses" ehk siis vähemalt 100-dollarise turismireisi kaugusel. Kuna rahalised ressursid pärast 2 nädalat Sydneys laiamist ei ole enam niivõrd piiramatud ja kohalikud vaatamisväärsused (kuhu näiteks Sydneyst saime sõita rongiga, mille jaoks meil oli nädalane transpordikaart juba nii või teisiti ostetud) siinmail kättesaadavad vaid turismibüroode kaudu kas paadi/praami või helikopteriga või mitte enam igapäevaselt käigus oleva rongiliini abil, siis olime äkitselt silmitsi faktiga, et meil vist ei olegi mitte midagi teha. Tundub nagu tobe maksta 20-minutise sõidu kaugusel oleva vihmametsa külastuse eest üle 100 dollari.

Nüüdseks oleme siin siis peaaegu nädala olnud ja pole just eriliselt suuremate elamuste osaliseks saanud. Õhtusel ajal ärkab linn veits rohkem ellu, Esplanaadi ja temaga ristuvate suuremate tänavate juures on üks toidu- ja joogikoht teises kinni, aga sellega meelelahutus siiski piirdub. Kui te just ei pea meelelahutuseks šoppamist, mille jaoks on siin tõesti ootamatult hiiglaslik kaubanduskeskus. Oleme vahepeal paar korda Laguunis ujumas käinud ja päikese käes end edasi praadinud, jalutanud läbi põhimõtteliselt kõik tänavad, mis Cairnsis on, käinud mõnes erinevas baaris/pubis, mis on kõik ühtemoodi iseloomutud, käinud botaanikaaias ning teinud ära ka RSA (responsible service of alcohol, tõend, mida on vaja omada, selleks et saada tööle ükskõik millisesse asutusse, kus müüakse alkohoolseid jooke - restoranid, baarid, poed jne).

Ja jah, oleme ka tööd otsinud, ilmselgelt. Juba teisel siinolemise päeval leidsime kohaliku backpackerite reisibüroo, mis vahendab ka inimesi tööle ning registreerisime end nende juures. Oleme paralleelselt ise kogu selle aja ka tööd otsinud, aga farmide osas on seis ikka nutune. Mitte isegi sellepärast, et neid pole, vaid sellepärast, et näiteks Gumtrees (mida peetakse backpackeri tööotsingute Pühaks Graaliks) reklaamivad end üha enam ja enam pigem väikesed farmid, kes otsivad inimesi põhimõtteliselt sulaseks - töötad elukoha ja toidu eest, selle asemel, et palka saada. Need kohad pakuvad tööd nädalas umbes 10-15 tundi vähem kui täiskohaga, nii et nemad saavad oma põhilised vajadused täidetud ja töötajatele kirjutatakse linnuke, et nad on oma kohustuslikud 88 farmipäeva läbinud, mida 2. aasta viisa jaoks vaja. Siililegi selgelt see variant meile ei sobi, sest soov oleks ikkagi mingeid kopikaid endale teenida, et edasisi elamusi finantseerida. Rääkimata sellest, et reisibüroo tädi rääkis meile lõbusaid lugusid sellest, kuidas vabatahtlik farmitöö ehk woofing on praktiliselt reguleerimata ning seeläbi on üsna hea tõenäosus, et need reklaamid, kus otsitakse just noori neiusid tasuta tööd tegema viivad sind 1000 kilomeetrit sisemaale kuhugi 300se asustusega karuperse, kus farmis ootavad sind 6 üksinduses igavlevat mehemürakat. Tädi lohutas meid ka teadmisega, et enamus suuremaid ja legit farme otsivad töötajaid siiski läbi agentuuride ning et ta annab endast parima meile töö leidmiseks. Hetkel elamegi niimoodi päev korraga, et esmaspäeval lõpeb meie praeguse hosteli makstud nädal ning naisterahvas ootab meid kell 10 oma kontorisse, et loodetavasti häid uudiseid meile teatada. Nii et pöidlad pihku! Ja kui te küsite, mis plaan B on, siis ärge küsige. Me ise ka ei tea. Variant on jääda siia ja kohapeal mingit restorani/baaritööd teha, variant on ise bussiga mõnda lähedalasuvasse väikelinna liikuda, variant on üldse kuhugi kolmandasse kohta kolida. Eks näis.

Igaljuhul saadame teile Cairnsist rohkelt õhuniiskust ja kuumakraade, üritame mittemidagitegemist veel nautida ja siiralt loodame, et järgmised sõnumid tulevad kategooriast "anna kannatust, kui tore on 30-kraadise ilmaga vaovahel küürutada".

Laters, musirullid!