Tänased tervitused tulevad hosteli asemel Esplanaadilt häirivalt hea pitsalõhna taustalt. Võtsin täna korraliku noore hipsteri rolli, kes istub, krunn peas ja huuled värvitud, läpakaga kohvikus ja töötab oma raamatu/stsenaariumi/artikli/teadustöö/blogi kallal ja rüüpab kirjutamise kõrvale oma lemmikkohvi. Tõelisest hipsteriunelmast on muidugi puudu üks venti organic de-caf half strength soy iced latte. Ja Macbook. Aga kuskilt peab ju alustama, eksole.
Tänane päev tervitas meid üldse hoopis teistmoodi kui kõik senised. Äratuskell helises meie toas esimest korda üle nädala aja ja seda juba kell 7.30, Katre ajas end voodist välja ja hakkas oma viimaseid asju kokku pakkima, et siis kell 9 bussi peale istuda, lennujaama sõita ja Darwinisse lennata. Mina saatsin ta teele koos kallistuse ja klombiga kurgus, pöörasin selja ja läksin sõin oma võileiba edasi.
Seletuseks siis nii palju, et .. esmaspäeva hommikul läksid vaprad vandersellid, valmis kõik maailma avokaadod ära pickima ja packima, reisi/tööbüroosse nagu kokkulepitud oli. Naisterahvas, kelle nimi siiani päris täpselt selgeks pole saanud, vaatas meid ukse pealt mitte kõige sõbralikuma pilguga ja küsis kohe: "How can I help you girls, you didn't take the job yesterday so I have nothing to offer to you now". Millele järgnes meie poolt segaduses pilkude ping-pong ja hunnik kokutamist, enne kui jõudsime selleni, et "Kuidas palun?" Väidetavalt oli ta siis pühapäeval mulle helistanud, sest 2 tüdrukut oli koheselt vaja olnud, kes samal päeval oleks saanud lahkuda ja esmaspäeval alustada. Ning väidetavalt olime me ära öelnud. Üritasin talle selgeks teha, et tegemist peab olema mingi arusaamatusega, sest ilma igasuguse naljata polnud ma mitte ühtegi kõnet saanud terve pühapäevase päeva, ei vastamata kõnet, ei sõnumit, et keegi oleks üritanud helistada, ei voicemaili - miskit. Kuna ta oli läbi helistanud väidetavalt terve hulga näitsikuid, siis ei osanud ta enam kindlalt midagi öelda, aga raius nagu rauda, et olevat meile vähemasti helistanud. Kuna see vaidlus nagunii kuhugi ei viinud, siis jõudsime lõpuks selleni, et temale teadaolevalt peaks sealt farmist veel inimesi lähipäevil lahkuma ja ta helistab meile tagasi. Aga hooaeg ei olevat ikka veel väga käima läinud ning tööd on ikka ainult paaril päeval nädalas pakkuda alguses. Ärge saage nüüd valesti aru, ka paar päeva nädalas töötada oleks muidugi toredam, kui üldse mitte töötada, aga täiskohaga töötamise eelis on see, et oma vajaliku 88 farmipäeva täis saamiseks võetakse sel juhul arvesse ka nädalavahetuse vabu päevi, kui sa vähemalt 5 päeva nädalas töötad 8+ tundi päevas. Ehk siis nii saaks farmipäevad tehtud 3 kuuga, kuid kui neid niimoodi 3 päeva kaupa nädalas tilgutatakse, siis lähevad need päevad kirja ükshaaval ja nende kokku teenimiseks kulub pikem ajaperiood.
Niisiis hakkas Katre meeleseisund vaikselt nihkuma edasi liikumise suunas, kuna Darwinis ootamas ja juba tööl Erki ning ilmselgelt kui ta peab linnas tööd otsima, siis pigem otsida seal, kus keegi kallis ees. Minus aga miski selle mõttega ei läinud ega läinud kaasa, võib-olla alustuseks juba sellepärast, et see oleks tähendanud oma võlakoguse suurendamist ning teiseks mu motivatsioon edasi kolimiseks oleks olnud vale, see oleks olnud minek kellegi teise ning mitte mu enda pärast. See tunne süvenes minus mingi aja, kuid julgelt välja öelda seda ei suutnud, kuni Katre läks meile lennupileteid ostma ning ma võtsin oma kujuteldavad munad pihku ja ütlesin talle, et ta siiski ei ostaks minule piletit.
Minu plaan? Veeta aega iseenda ja/või uute tuttavate seltsis, otsida kohalikku tööd ja paralleelselt oodata uudiseid bürootädilt. Eile käisime linna peal ja printisime mulle 30 resumed, mida siis läbi linna jalutades erinevatesse kohtadesse jätsime. Vastused olid muidugi pea eranditult ühesugused - keegi ei otsi praegu uusi töötajaid, sest vihmahooaeg väidetavalt ikkagi kestab ja kliente vähe. Mõnede sõnul hakkab märtsis siin elu käima, mõni räägib aprillist, mõni aprilli lõpust. Kohe-kohe. Natuke kannatust veel. Õige pea. Ja nii edasi. Ehk siis elab endiselt üks päev korraga ja laseb elul end tundmatus kohas vette visata. Alati on võimalus ka oma kallile reisikaaslasele järele kihutada, kui nälg siinmail silme eest mustaks hakkab võtma. Alati on veel variandid X, Y, Z. Nagu austraallased ise absoluutselt iga asja peale ütlevad - "no worries". I got 99 problems, but.. neh, not really.
A ja Katre loodetavasti hakkab siiasamasse blogisse postitama oma seiklustest Darwinis, seega tasub silma peal hoida. Tsirkust ja leiba olete te nõudnud ja seda te peate saama.
Toodles, kullapaid!
No comments:
Post a Comment