Lugu sellest, kuidas Maddie džunglisse kolis..

Ba-dum-tsssssss, sõbrakesed!

Ma teen ruttu ühe väikese vahekokkuvõtte, sest ma jooksen kohe varsti võssa peitu paariks kuuks.

Põhimõtteliselt juhtus siis nii, et pärast umbes 3-4 kuud leivaraha eest virelemist Unistuste Täitumise Maal, pakuti mulle lõpuks Päris Tööd. Mis tähendab, et ma veetsin just taaskord tunde ja tunde kogu oma keharaskusega asju kotti surudes, sest nii tunni pärast tuleb mu tulevane ülemus mulle järele ja viib mind Cape Tribulationisse, mis on omakorda Cairnsist veel nii 2,5 tunni kaugusel Veel Rohkem Põhja Queenslandis ja kujutab endast siis lahesoppi, mis on ühenduses maailma vanima vihmametsaga Daintrees. Enamus sellest alast on looduspark ja püsiasukaid kokku kõigest nii 300. Mobiiltelefoni võib üsna pea aknast välja visata, sest levi seal niikuinii pole, mu tulevases majas, mida ma kahe teise töötajaga jagama hakkan, pole ei internetti ega telekat, seega ma olen end varustanud hunniku raamatute, muusika, joogavideode ja treeningplaaniga, mis peaks minust 2015. aasta alguseks jooksuhundiks valmis tegema, nii et kui mu venna kord siia jõuab, saaksin temaga koos kas või pool maratonigi joosta.

Töö kujutab endast poole kohaga kohvikutööd, mis tähendab nii kohviku teenindamist kui ka toidu valmistamist ja teise poole kohaga poetööd, mis tähendab... asjade müümist ilmselgelt ning samuti turismiinfotööd ja nii edasi. Hunt Kriimsilm ühesõnaga.

Aga jaa, internetti jagatakse vististi nii paaris restoranis ja hostelis üle külakese, mis tähendab, et natuke aega te tõenäoliselt minust suurt miskit ei kuule, ärge siis ehmatage. Ma ei hakka oma viimast pool tundi praegu sellele raiskama, et kõigest vahepeal toimunust veel ette ja taha jahuda, vaid veedan selle pigem oma inimestega.

Seega toodles, olge mõnusad ja musid ja tehke ikka lollusi! Jee!

Maddie Cairnsi saagad, osa I

Tähendab, minuni on jõudnud nii mõningate isikute rahulolematud nohisemised selle kohta, et see blogi on tühjem kui Austraalia outback. Üks autoritest esitab siinkohal oma peaaegu siira vabanduse. Ilma põhjenduseta. Olgem nüüd täiskasvanud, eksole.

Blogi esilehele jõudes mõistes, et viimane postitus oli rohkem kui kuu aja tagune "hahahah, meile tuleb kohe tornaado, hahaha, 1 kategooria vähem kui orkaan Katrina, aga raudselt pole midagi hullu, hakkame jooma lol", saan ma isegi aru, mis mulje see jätta võib inimestele, kes minu igapäevast Facebookis vilkumist ei näe. See selleks, siililegi selgelt ma olen elus ja orkaan vinduski pärast pikka ja pikka eemal tuuseldamist mõneks tugevamaks tuulepuhanguks ja pikaks paduvihmaks seks hetkeks kui ta meie õuele jõudis.

Cairnsist eemal tegi Ita ikka pahandust ka ja puhus mõned puud elektriliinidesse ja katuseid maha, aga Maddie ja sõbrad limpsasid suletud uste ja akende tagant õlunaati, mängisid lauamänge ja magasid 10 h päevas 3 päeva järjest. Kohalik meedia küttis draamakollet ahju ja rõhus pealkirjadele kõigest negatiivsest ümbruskonnas toimunust, selle asemel, et kirjeldada, kui hästi kohalikud tormiks ette olid valmistunud (Cairnsi Esplanaadi äärsed ehitised said ikka natuke raputada), mille peale inimesed kiiresti Facebooki lehekülje lõid nimega "FNQ bounces back", mida Eesti keelde nagu ei saagi tõlkida, sest mis asi on Far North Queensland - Eriti Põhja Queensland? Ühesõnaga, nii väga kui ka kohalikud ei naudi sõprade seltsis pikaleveninud Õllesummeri pidamist ja poollesisklevat olekut, makstakse enamikele siinmail kas iga nädal või iga 2 nädala tagant palka, mistõttu on loodusjõududele oma töötundide kaotamine suhteliselt talumatu nähtus.

Tsüklonile järgnesid Lihavõtted (muuseas austraallased, katoliiklased nagu nad on, hoiavad Lihavõtete ajal isegi toidupoed kinni) ja seejärel Anzac day, Austraalia ja Uus-Meremaa püha, kus mälestatakse sõjas hukkunud sõdureid, mis lõpuks kujutas endast 3 järjestikust lühendatud nädalat, mis omakorda põhjustas enamikele inimestele rahakoti äkilise pikemaajalise kõhnumise.

Ootamatult sülle kukkunud vabade päevade rohkuses otsustas Anna üritada oma töö vilju ära kasutada meie elu põnevamaks tegemisel. Turismifirma, mille heaks nii A kui tema majakaaslane, Melody, mõlemad töötavad, kannab nime Raging Thunder ja on üks väheseid turismibüroosid Cairnsis, kus agendid tegelevad inimestega, kes tulevad ise nende poodi, selle asemel, et tänaval igale vähegi mittekohalikku meenutavale inimesele kõige kallimaid tuure pähe määrida. Raging Thunder organiseerib tuure kõigi teiste edasimüüjatega, mis tähendab, et nende juurest saab osta nii langevarjuhüpet kui helikopterisõitu, aga nende enda nišitoodeteks on kärestikusõidud/süstamatkad Cairnsi-lähedastel jõgedel, praamisõidud Fitzroy saarele (ühele mustmiljonist Suure Vallrahu saartest) ja  päikesetõusul aset leidvad kuumaõhupallisõidud üle Athertoni platoo.

(ütlen kohe siia vahele, et kui teile tundub, et tegemist on reklaamiga, siis teil on õigus, aga ma olen siin viibitud aja jooksul ikka saanud kahetseda, et ma ei veetnud piisavalt palju aega blogiversumi avarustes teiste vigadest õppides, seega siia blogisse hakkab edaspidi vähemalt Madle poolt aeg-ajalt ikka tilkuma infot selle kohta, kuhu minna, kus saab odavalt süüa, kust juua, mis kohti elu hinnaga vältida jne, nende minust targemate inimeste heaks, kes enne Eestist lahkumist tahaksid näiteks põhjalikumat taustauuringut teha ;D)

Oma toodetega tutvumine on teatavasti iga turismitöötaja kohustus ja see võimaldab firma töötajatel saada kas tasuta või allahinnatud reise nendel tuuridel. Kuna M oli matkamas ja A teine majakaaslane Brad tööl, siis asusimegi Suure Reede hommikul Annaga kahekesi praamiga Fitzroy saare poole teele.

Vaade saarelt naabersaarele

Nudey Beach, mida turistid alatasa peavad nudistide rannaks, on Nudey tegelikult seetõttu, et ta on ainus rannajupp saarel, mis pole kivine.

Cairnsi lähedusest avaneb tohutu valik kohti, kust pääseda Great Barrier Reefile ja teadmata, mis on su soovid ja rahalised võimalused, on päris kerge saada lohku tõmmatud. Kõige lähedasemad ja odavamad Cairnsile ongi kas Green Island või Fitzroy. Raging Thunderi kaudu saab Fitzroyl snorgeldada, sõita klaaspõhjaga paadiga korallrahu vaatama / ujuma / snorgeldama, sea kayakitega lahesoppi sõitma minna (kogu matk võtab 3 h, sisaldab snorgeldamispausi ja hea ilma korral on võimalik isegi läheduses oleva Väikese Fitzroy saareni uhada). Kõigele lisaks on veel võimalik nende rannaputkast laenutada igasugu tilu-lilu (stand up paddle boards jne) või hüpata pea ees tundmatusse kohta ookeanibatuudilt. Saarel iseenesest on ka sukeldumiskool, aga RT ise oma firma poolt sukeldumist ei paku.

Reklaam tehtud, räägime asjast ka ruttu. Sõit ise võtab Cairnsi Esplanaadi lõpus olevast terminalist 45 minutit, saab istuda sees või väljas ja meeskonnaliikmed lubavad rõõmsalt su üle naerda, kui sa ropsima hakkad, aga ulatavad sellegipoolest sulle oksekoti ka. Fitzroy eeliseks, minu jaoks vähemalt, on fakt, et 95% saarest on saare nime kandva rahvuspargi territoorium, mis taandab eos igasuguse läbu minimaalsusteni. Saarel on enam-vähem 1 hotell, kus saab ka süüa ja lisaks vist 1 baar (pead ei anna nende faktide eest), viimane praam lahkub saarelt kell 5 õhtul ja siis jäävad sinna ainult kohaliku hotelli/baari töötajad ja kliendid, kes plaanivad selles majutusasutuses ööbida. Kogu lugu. Erinevalt Green Islandist, mis on madal ja lapik, on Fitzroy 269 meetri kõrgusesse tippu võimalik omal käel-jalal ronida, kui päevaplaanis 3 tundi üleliigset aega leidub. Saare tippu ronimine oligi algselt meie plaan, sest me ei olnud endale peale snorgeldamisvarustuse ja lõuna midagi juurde ostnud, siis aga pakkus tollel päeval saarel tööl olnud sõprade sõber (nimesid siinkohal igaks juhuks nimetamata), et tal õnnestuks meid süstamatkale sisse pressida küll ja.. noh. Edasine oli juba adrenaliin.

Olgem ausad, ma usun, et enamus teist teab mind pigem kui mõõdukalt tervislikku inimest (sööb enamasti värsket toitu, käib jala, aeg-ajalt lausa jookseb) kui erilist trennihunti, kes, vile paelaga kaelas, igal võimalusel sportlikke elemente oma ellu pikib. Seetõttu ei osanud ma ka täpselt aimata, millele ma "jah" ütlen, lubades end järgmiseks kolmeks tunniks 2-inimese kummipaati merele aerutama. Minek oli täpselt sama tragikoomiline nagu esimene pikem metsajooks üle aastate - pärast tunniajast pingutust läbi vere, higi ja pisarate heidad pilgu kellale lihtsalt selleks, et veenduda, et sa oled napp 8 minutit end liigutanud tegelikkuses. Väikese Fitzroyni me too päev ei jõudnudki, sest lained ja tuul raputasid paate juba piisavalt kalda läheduses, rääkimata siis avamere lainetega võitlemisest. Pöörasime hoopis otsa ringi ja tegime järgmises kaldasopis snorgeldamispeatuse. Kahjuks pole mul võimalik siia pilte kütta, sest nii kaugele ajutegevus ei ulatunud, et endale eelmisel päeval veekindel kaamera orgunnida, aga umbes järgnev ta välja näeb...

Ma võiks ju siia panna pildi, kus merekilpkonnad ja Nemod käsikäes käeulatuses ujuvad, aga ilma HD-kaamerata läbi tuhandeid kordi kasutatud snorgeldamismaski vaatab sulle suurema tõenäosusega vastu selline pilt.. mis on siiski üliilus.

Elu esimene snorgeldamine oli umbes sama katastroofiline nagu süstadega vastutuult sõitmine, kuna esimene mask, mida ma kasutasin, ei haakunud korralikult ja ma ei osanud ühtäkki ainult läbi suu hingata ja tõmbasin lõppkokkuvõttes korraliku koguse soolavett endale kurku ning siplesin ja raplesin nagu kuival kala. Pärast A mõttevälgatust maskid ära vahetada ja natuke kahel jalal maa peal hingamist korraliku maskiga uuele katsele minnes sain ma kogemuse osaliseks, mida ma kahjuks elu sees ei oska teile sõnadega kirjeldada. Aga kui ma peaks, siis ma tõenäoliselt kasutaks sõnu nagu "vägev, sürreaalne" ja palju elevil häälitsusi. A-le valmistas iseenesest palju nalja fakt, et ma pole kunagi snorgeldanud, aga ilmselgelt troopikas elavad inimesed unustavad aeg-ajalt oma privileege kontrollida, eksole..

Pärast snorgeldamist suundusime me tagasi süstadesse ja hakkasime suure hurraaga A-ga aerutama, et nüüd on minek nagu lepase reega, ainult "puhuuuu tuul ja lükkaaaaaaa paaaatiii", laine aga triivis meid vastu meie kõiki pingutusi aina rohkem kaldalähedastesse kividesse, mis veel tagatipuks mingite rõvedate molluskitega kaetud olid. Korraks lõi hädakisa kurgust välja ka, kuni A, kes istus tagumisel istmel ja kelle ülesanne oli paati juhtida väikeste pedaalikestega, mõtles, et äkki siis kui tüüri vette paned, läheb kergemini.. Ning pärast seda oligi vaid lugulaul, helklev roheline merevesi ja taamal kõrguvad kivised kaljud, päike ja lopsakalt roheline saare loodus. Kaldale jõudnuna viskasime kuivad riided üll, tegime väikese tiiru Nudey Beachi, jõime ühe õlle ja oligi täpselt aeg paadi peale tagasi joosta.

häpi hipi

... Ma teen nüüd siinmail väikese pausi esmalt seetõttu, et kell on 5 reede õhtul ja ma tahan ka puhata ja mängida.. ja teiseks seetõttu, et vähe sellest, et ma saan pragada, kui ma ei kirjuta, viimane kord sai isegi sellepärast võtta, et liiga palju pidi pärast lugema.. seega mõõdukus on mõõdupuu ja ma üritan järgneva nädala jooksul ennast ja teid üllatada järjepidevuse ja osa 2-ga, seniks aga.. Cheers, musid!

Vaikus enne tormi

Howdy-ho, sõbrakesed. 

Tänane blogipealkiri ei kanna üldse mingit diipi tähendust. Sõna otseses mõttes ootamegi Cairnsis tormi. Paar päeva tagasi hakkasid vaikselt jutud liikuma sellest, et tsüklonit võib olla oodata Põhja-Queenslandis, aga see ei olevat midagi eriti kategoorilist ja hirmsat ja Cairnsi arvatavasti üldse ei puuduta. Mis aga puudutab ilma.. või loodust üldiselt, siis tore (või "tore"?) asi tema puhul on see, et ta on ettearvamatu. Ükski büroo ei suuda täpselt ennustada, mis trajektoori pidi meie tormike liigub või kui ohtlik ta tegelikult on. 

Eilseks oli paari päeva tagune muretus aga Anna näost kadunud, kui ta uuesti tuleva tsükloni teemaks võttis. Nimelt olevat meteoroloogid Ita nime kandva troopilise tsükloni lahkesti nimetanud nüüdseks juba neljanda kategooria vääriliseks. Kokku on neil kategooriaid üldse 5, kus 1 on kõige nõrgem ja 5 kõige tugevam ja kui 5. kategooria torm on ebareaalselt hull, siis seda nimetataksegi ebareaalselt hulluks 5. kategooria tormiks, sest sellest kõrgemat numbrit neile ei anta. Orkaan Katrina, näiteks, klassifitseerus 5. kategooria alla. 

Idee andmiseks, mida see kõik endast kujutab:

Kohalik ajaleht kütab ka kirgi ja paanikat üles, mainides et ilmavaatlejad ei välista, et Ita võtab 5. kategooria vormi ja visates trükitähtede ja paksu kirjaga esimeseks silmajäävaks uudiseks selle, et Guadalcanali saarel olla juba 23 inimest tormi tagajärjel elu kaotanud, kuna jõgi tõusis üle kallaste. Orkaani teekonnale jäävalt väikeselt korallrahu saarelt Lizard Islandilt on juba kõik turistid evakueeritud koos seal töötavate inimestega. Viimased uudised Cairnsi osas väidavad, et "Cairns could be hit by winds of up to 250km/h tomorrow night depending on which meteorological prediction for approaching Cyclone Ita is the most accurate." Ehk siis meil peaks tormama hakkama reedel ja võtma tuurid üles reede õhtuks. 

Inimesed ise on aga päris muhedad antud olukorras. Ennist linna peal töö asjus ringi jalutades nägin ühe juveeliäri akna peal joonistatud üleskutset: "Cyclone sale! Our prices will blow you away!" ning Anna sõnul on üleüldiselt kohalike jaoks tegemist järjekordse võimalusega kokku tulla, üksteise juures aega veeta, õlut juua ja lauamänge mängida. Üsna tõenäoline on, et kui tuul puhub 250 kilomeetrit tunnis, siis varem või hiljem kaob elekter ning ka veevarudega võib niruks minna, rääkimata sellest, et majast välja ei saa sa ammugi. Seepärast valitaksegi välja oma lemmikmajapidamine ja lemmikinimesed, varutakse ohtralt konserve, patareisid ja õlut, teibitakse aknad kinni, lastakse vann ääreni vett täis, et oleks midagi, mida vetsus häda peale kallata vajadusel ja ongi laulupeolaager valmis. Kindlamast kindlam oli aga meie mõlema peas arusaam, et üksi kuskil hostelis, mis on täpselt ookeani ääres, akendega, mis ei käi lõplikult kinni ja mis on ookeani suunas, inimestega, keda ma ei tea ja ei tunne ja kellel puudub igasugune kokkupuude kohalike loodusjõududega, ma oma esimest tsüklonipidu ei pea. Niisiis ongi minu tänases päevaplaanis käia hostelist läbi ja pakkida kõik enda eluks vajalik ja oluline kokku, osta poest suurem varu joogivett (olgugi et ma hakkan siinse kraanivee mullase maitsega harjuma, pidavat see vesi, mis kraanist tuleb siis, kui torud lõhkenud on, välismaalastel korralikult põhja alt ära lööma) ja šokolaadi ning seada oma lebonurgake nende natukene tormikindlamas majas püsti. 

Kes iganes tahab uudistel silma peal hoida, võib seda teha näiteks siin: http://www.cairnspost.com.au/, aga ärge liiga tõsiselt ka kõike võtke, mis seal kirjutatakse. Igaljuhul ma olen praegu veel üsna lõbusalt meelestatud, sest on täiesti reaalne variant, et kogu see torm vajub ära enne, kui see meie kohale jõuab ja kõik vaatavad nõutu näoga oma 80t tuunikalakonservi, aga igatepidi hoian teid sündmustega kursis. Muidugi kui läheb nii õnnetult, et tuuleiilike neti maha puhub homme, siis arvestage sellega, et ma olen lihtsalt levist väljas, joon sõpradega õlut ja mängin Jengat. Ning loodetavasti saab paari päeva pärast juba sama nalja visata: