Pt II

Ma ei tea, kui pingsalt te ootate, et seda hülgemöla siia tekkima hakkaks, aga ma igaks juhuks ütlen ära, et ei hakka vist väga tihti, vähemalt hetkel. Esiteks sellepärast, et tegemist on kogu aeg piisavalt palju, seega aega lihtsalt istuda ja kirjutada väga ei ole. Teiseks, küll on probleem sellega, et nett on tasuline ja piiratud või siis sellega, et nett on tasuta ja piiramatu, aga aeglasem kui tigu mööda libedat ... pealispinda. Eestlasena, kes on harjunud kõike kohe ja praegu saama, ajab see vahepeal ikka juuksed päris halliks peas. Suppose we have to adjust.

Nüüdseks on kõik ametlikud toimingud tehtud, pangakontod ja netipangad jonksu saadud, kohalikud telefoninumbrid olemas (0432257192 kui kedagi huvitama peaks, aga Eesti number jääb alles, seega saatke ikka sinna nunnusid sõnumeid, okeeei?). Nüüd ootame, kuni tuleb tõotatud TFN (jällegi, miks see peab 28 päeva tulema? andke kohe!) ja siis saab juba hakata ränka pappi kokku ajama. Eksole.

Oma teise päeva Sydneys veetsime peamiselt loomaaias. Võtsime kesklinna sadamast praami ja sõitsime 10 minutit Taronga loomaaeda, kus omakorda viiakse sind cable cariga (gondliga? köisraudteega? eh?) kõrgele üles mäkke, kust avanevad miljoni dollari vaated Sydneyle. Loomaaed ise oli ebareaalne upgrade mingist Tallinna loomaaiast, enamus sõbrakesed vaatasid sulle võimaluse korral vastu avatud maa-alalt (välja arvatud muidugi need sõbrakesed, kes sind lõunaks söövad), ei mingeid rõvedaid roostes trelle ja betoonpuure. Enamus linde jooksid üldse täiesti vabalt inimeste vahel ringi, kängurud ja vallabid pikutasid rahulikult sinu kõrval, alligaatoritiigi juures tekkis tunne, et võib-olla isegi liiga vabalt suhtutakse nende piiramisse, kui ühel hetkel basseini servas pingsaid silmi endal tundsid. Jalutasime seal maha üle nelja tunni 28 kraadi ja lauspäikese käes ja saime oma esimese päevitusealge.

Õhtul see-eest saime ise kohalike loodusjõududega võidelda, kui meie hostelitoas minu kõrval äkitselt keski loom siblima hakkas. Enne kui ma arugi sain, oli URO (unidentified running object) Katre voodi alla põgenenud. Edasi tuli juba komöödiafilmi materjal, sest esialgu umbusklik Katre oli ühtäkki teleporteerunud voodist tooli otsa ja näitas taskulambiga voodi alla valgust. Liigitasime objekti prussakaks ja relvastasime end jalanõudega. Naiivsed nagu me olime, mõtlesime me, et me ju lihtsalt lööme ta millegagi surnuks. Ilmselgelt aga Austraalia prussakad on Eesti omade steroide täis söönud liigikaaslased, kes liiguvad valguskiirusel. Iga kord kui me arvasime, et nüüd me teame, kus ta on, oli ta juba kuskil mujal. Kuni ühel hetkel ma nägin teda enda lähedal liistu kõrval ja Prussakasosistaja Katre taipas lasta talle näkku rohkem juukselakki kui kulub
vene pruudisoengu püstitamiseks. See tegi mehikese vähemalt nii palju vähem aeglaseks, et ma ennastunustava raevuga sain talle 5 korda jalanõuga uhada, mille peale ta liigutas veel paar korda oma vurrukesi ja läks siis prussakataevasse. Pool tundi hiljem jäime me suurest pingelangusest lihtsalt oma voodite peale magama korraks, kuni nii 2 h hiljem Prussakasosistaja ärkas iseenesest üles, näitas taskulambiga toanurka ja seal ta oli. Järgmine. Mina ärkasingi selle mõtte peale, et miks Katre juukselakki laseb, kas tõesti on juba hommik, aga siis järgnes sellele selgitav materdamine. Ilmselgelt oli meil siis igasugune uni läinud ja hakkasime hoopis oma asju pakkima. Heade juhuste kokkulangevusena pidime nagunii sealt hostelist järgmine hommik päkad tegema.  

Kolisime Kings Crossi piirkonnas teise hostelisse nimega Jackaroo. Jagame tuba 2 prantsuse noormehega, kellest 1, Maxim, tuli Katre palve peale meile lahkelt appi ja tassis tema 20-kilose kohvri ise neljandale korrusele. Enne check-ini olime me aga jõudnud käia jalutuskäigul Coogee Beachist Bondi Beachile, milleks on loodud imeäge kivine matkarada mööda rannikuäärt, mis kestab umbes 7 km. Ilm oli küll pilvisem kui eelmisel päeval, aga võib-olla oligi parem, sest et lauspäikesega oleks me vist poole tee peale maha kõngenud. Ranniku loodus on siin igal juhul imeline ning on loodud ka võimalused selleks, et inimesed saaksid 2/3 päevast õues veeta - parkides on grillid, igal pool on joogiveekraanid ning inimesed, kel aega, lihtsalt istuvadki õues kas pargis või rannas, samas kui eesti noored satuvad ikka parki või mere äärde istuma pigem harva ja pigem ikka koos alkoholiga.

Reede õhtul oli meil oma tripi esimene pidu koos hostelirahvaga. Backpackerites on ülitavaline, et iga õhtu on mingid üritused a la filmiõhtud ja pub crawlid. Eelmises, Jolly Swagmani nimelises prussakakülas, käis aga nende ürituste reklaamimine väga pealetükkivalt ja ebameeldivalt. Nimelt oli neil seal palgaline "events manager", mingi Küprose meesterahvas, kes käis pidevalt rääkimas, miks me ikka peaks nendega kaasa tulema sinna või teisele üritusele ja kui me sekundi pealt kohe käsi suurest erutusest kokku ei löönud, viskas ta kohe sinna otsa mingi repliigi a la "It seems that you're not interested" ja seejärel me pidime kohe kukkuma vabandusi tootma või õigustama, miks me kohe ei ütle kindlalt ära, kas me osaleme. Kes teab, võib-olla me siis olemegi pessimistlikud eestlased, aga hellalt ajas närvi, et noormees selle asemel, et jälgida ja ise järeldusi teha, hakkas meie ajudes ringi kruttima, et miks me küll sellised oleme ja viskas isegi sellise väite õhku, et me peaks juba sellepärast peole tulema, et ta saaks jälgida, kuidas me inimestega suhtlema. Tundus, et kontseptsioon, et mulle ei pea eranditult kõik inimesed meeldima ja ma ei pea igast ideest vaimustuma ja kõigega kaasa minema, jäi talle väga kaugeks ja arusaamatuks. Ilmselgelt lõppkokkuvõttes ei võtnud me
kummaltki tema poolt pakutud ürituselt osa, sest me ei viitsi kellegi sotsiaalses eksperimendis osaleda.

Jackaroos käis nagu aga mööda minnes ja naljaga mainimine, et nad ei tohiks seda küll reklaamida, aga õhtul on tasuta veini reede ja lihtsalt antigi teada, et sellel kellaajal seal on start. Ei pidanud verega allkirja andma, et me kindlasti osaleme. Kui me oma toakaaslasega tutvusime, siis mainis tema seda üritust uuesti ja samamoodi veel keski kolmas kamp kutte tahtsid ise meile teada anda, et see toimub. Kuna õhkkond oli palju sundimatum, siis läksime seekord pigem rõõmuga ja jõimegi kohalikku Austraalia veini teiste hostelikülalistega igasugu erinevatest maadest ja bondisime palju orgaanilisemalt.

Viimase ettevõtmisena laupäeval käisime me 286 meetri kõrguses Sydney Toweris skywalki tegemas. Viskasime seksikad sinised kombekad selga, võtsime haneritta ning meid kinnitati hiiglaslike rakmetega üksteise selja taha ning lasti välja vaateplatvormile. Vahepeal kimbutasid meid küll pilved, aga õnneks need möödusid ja vaade oli siiski äge. Kõrgus veel ägedam. Ma ei ütleks, et ma kõrgust kardan alati, aga kui ikka klaaspõrandast läbi vaatasid ühel hetkel ja nägid praktiliselt alla tänavale, siis käis ikka kõhust jutt läbi küll. Eriti kui giid selle peale veel ütles, et noh, nüüd hüpake kõik koos. Kui jalutuskäik läbi, käisime veel korra läbi Hyde Parkist ja seejärel jalutasime koju ning veetsime terve õhtupooliku voodis, sest eelmisest peost oli veel hõre, nädala jagu magamata ja mõnel meist oli üsna haiguse-eelne staadium kätte jõudmas.

Nüüdseks on juba uus päev käes ning enesetunne hoopis võimekam. Kuna väljas on mingi ebamäärane ilm, siis tõenäoliselt teeme ka väikese muuseumipäeva ja oleme edasi turistid to the max.

See ya later, sõbrakesed!