Essa!

Achtung, sõbrad, sugulased ja tulevased sõbrad.

Kuna rahvas nõuab tsirkust ja leiba, siis otsustasin (lahke inimene nagu ma olen) anda endast parima ja püsti panna ühe järjekordse Austraalia blogi. NB! Kui te siis avastate, et Skypes midagi rääkida pole, siis ma pole süüdi.

Kell on kohaliku aja järgi (selle kirjutise lõpetuses) 23:45 kolmapäeva, 12. veebruari õhtul ja me istume Katrega oma hostelitoas voodil keset miskit, mis on kindel level up sellest põgenikelaagrit meenutavast segadusest, mis enne minekut vähemalt minu toas oli. Hostel asub Sydney Kings Crossi alas, mis on tuntud ka kui punaste laternate piirkond, kombineerituna hulga kahtlase väärtusega baaridega (a la Tallinna Bermuda kolmnurk) ja seljakotirändurite hostelitega. Igasuguseid (ja igasugust?) rahuldust pakkuvaid institutsioone siin tõesti jagub, ka tänavapildis kohtab ikka ilmselgelt teatud teenuseid pakkuvaid naisterahvaid. 

Võimaluse kohaliku hostelirahvaga täna nendes liigjoomisele spetsialiseerunud pubides bondida lasime me igal juhul otsustavalt üle kuna selja taga on siiski 24 h lendusid ja lennujaamades passimist + juba terve päev Sydneys turisti mängimist. Selle asemel istub meie vahel pruunis paberkotis pudel kohalikku Lõuna-Austraalia Sauvignon Blanci, mille Sydney kesklinna ühest rongijaama veinipoest lunastasime lausa 4.99 dollari eest (ehk siis ca 3.3 eurot) ja mis mekib täpselt sama hea, kui meile viimasel lennul pakutud Australia's premium wine" ning meie toa õhutemperatuur ja -niiskus meenutab Singapuri lennujaama, kus lennukist välja astudes nii 5 minutiga särk seljas äkitselt väga ümber liibus ja vastikult lämmi umbne tunne ihusse tekkis. 

Lendudest siis hetkel vaid nii palju, et need olid täpselt nii ebamugavad nagu ma ette kujutasin ja siis veel umbes 2x nii rõlged. Tallinn-Helsingi ots oli kõige meeldivam 20-minutine sutsakas, sellele järgnes Helsingi-Singapur, mis startis 1-tunnise hilinemisega. Olime umbes 40 minutit lennukis lennuraja alguses passinud, kui kõlasid iga reisija lemmiksõnad "We are sorry, it's just that the weather conditions are SO bad" kapteni esituses ehk siis nähtavasti sadas Helsingis jäävihma ilusasti meie seikluse alustuseks. 

Saime lõpuks õhku, aga muidugi oli meist kohe üle vahekäigu paarikuune beebi, kes ruigles 70% lennuajast ja 2 pinki tagapool üks mitte nii beebi, kes täitis ülejäänud aja, kui teine vait oli. Selle lennu jooksul selgus ka tõsiasi, et ma olen immuunne unele, väsimusele, unerohtudele ja rahustitele, sest kõigi nelja kombinatsioonis ka ei olnud suutnud ma kella neljaks hommikul eesti aja järgi endale vähimatki uneraasu tekitada. Kui ma ka korraks olin uinunud, ärkasin ma varsti selle peale, et mu vasaku jala säär kiskus ennastunustavalt krampi ja kiheles ja kiskus nii, et ma olin valmis omaenda kätega seda amputeerima. 

Lühikese ööune järel seiklesime Singapuri lennujaamas mõned tunnid, millele järgnes esimene sissejuhatus Austraalia kultuuri - lend Singapurist Sydneysse, mis erines kõigist teistest lendudest selle poolest, et lennuteenindajad olid keskmiselt kõik 40 eluaasta ringis ja vanemad ning huumorimeel nii austraallaslikult otsekohene. 

Kujutage siis ise ette seda olukorda, kui hommikusöögi kõrvale serveeriti kohvi, mille lahjendamiseks anti by default 1 sõrmkübarasuurune piimake, mis selle musta kohvi veidi vähem mustaks tegi. Ühel hetkel küsisime mööduvalt stjuuardilt, kelleks oli umbes 40-aastane väga hoolitsetud välimusega meesterahvas, kas ta oleks nii lahke ja valaks meile veel natuke piima kohvi peale, millele tema reaktsioon oli muidugi esmaselt "Sure, of

course, no worries", millele järgnes tolsamal hetkel, kui topsi piima valati, temapoolne "The coffee tastes like sh*t, doesn't it?". Minu vaikse eestlase loomus lõi selle peale kohe häiret ja kukkusin automaatselt vabandama, et oh, mis sa nüüd, ega see nii halb ka pole, lihtsalt vist veidi kangevõitu minu maitse jaoks, mille peale toosama härra vaatas mulle tõsimeeli otsa ja ütles "Aaay, no, it tastes like sh*t. I have worked for this 

airline for 20 years and I have never ever touched this stuff myself." Austraalia mõnusast familiaarsusest teine näide sellesama isiku poolt veel see, et kui me lennuki pealt lahkusime, ütles ta meile harjumuspäraste viisakusavalduste asemel lihtsalt "Thanks, guys, see you later". 

Austraaliasse saabumine läks oodatust väga palju kergemalt, täitsime lennukis ära tolli jaoks vajaliku vormi, lubasime, et ei too Eestimaalt mulda või pähkleid või puuvilju või toorest kala sisse, mille peale tollitöötaja lubas meid viisakalt lennujaamast lahkuda spetsiaalse värava kaudu. Meie alalhoidlik talupojamõistus aga arvas, et see ei saa ju nii lihtne olla, kõik teised inimesed suundusid justkui teise järjekorda ja võtsime ikka teise sappa, ehk siis vabatahtlikult panime end olukorda, kus narkokoer kõik meie pagasi läbi nuusutas, selle asemel, et piisavalt usaldusväärsete immigrandikandidaatidena rahulikult läbi meile suunatud värava kõndida. Siinkohal siis peaks mainima oma sõpradele, et teie plaan meid narkomuuladena Eestis hoida kukkus üsna haledalt läbi ja ühel hetkel meile see õnnis ja tuuline Austraalia vastu vaataski. 

Kuna me jõudsime kohaliku aja järgi kell 9 hommikul uue kodumaa territooriumile, olime me tänase päeva jooksul veel võimalikult produktiivsed. Sai sisse antud avaldus tööle asumiseks vajaliku Tax File Numberi jaoks, avatud pangakontod, hangitud telefoni kõnekaardid ning sellele lisaks jõudsime teha veel esimese tiiru Sydney kõige kuulsamas sadamaalas, kust saab silmitseda nii legendaarset Sydney ooperimaja kui ka sama legendaarset Harbour Bridge'i (spoiler alert - Sydney ooperimaja on lähemal vaatlusel nagu aastal 1999 ehitatud Linnahall, aga Harbour Bridge.. on vapustav oma massiivsuses). 

Aga aitab mölast, side lõpp praegu, lõpetame veini, sätime mulle üles kõnekaardi ja siis üritame troopikakuumuses mingisugustki und saada. Homne päev tõotab endast 10 korda põhjalikumat turismiekskursiooni ja eks siis kunagi anname jälle uudiseid teada.

Seniks olge musid ja tehke lollusi! 

(Vabandan juba ette igasuguse blogi väljanägemise osas, valisin esimese ettejuhtuva template'i ja korrastan seda, kui kunagi aega on. Kui on.)