Kui te arvate, et eetrivaikus hakkab tekkima, siis asi on lihtsalt selles, et me tõesti pole veel tööle läinud ja naudime oma turististaatust veel täiel rinnal, mis tähendab, et meil on olnud ülimalt tegus nädal.
Kiire ülevaade näeks välja umbes nii, et pühapäeval külastasime Madame Tussaud vahakujude muuseumit, Sydney Sea Life Aquariumi ja Wildlife Zood, kuna meie Sydney Toweri skywalki paketiga tulid need kohad ka kaasa. Kõik kolm kohta asuvad kõrvuti Darling Harbouris ja ongi mõeldud vist korraga külastamiseks. Kokkuvõtteks aga võib öelda, et kui teil on kunagi plaanis Sydneysse tulla, siis võite ka need kohad oma programmist välja jätta ja ei jää teie elamus millegi võrra vaesemaks. Kõik kolm kohta olid äärest ääreni turiste täis topitud, kes kitsastes koridorides troppe tekitasid ja üksteisel seljas elasid, et saaks jumala eest igast issanda kalakesest pilti teha, kes maailma on loodud. Ütleme nii, et ekskursiooni lõpuks oli vererõhk pigem kõrge ja enestunne üsna ära ahistatud.
Esmaspäevaks olime me endale planeerinud reisi linnast välja Wollongongi ja selle lähedal asuvatesse vihmametsadesse. Saime kohe sealt ka hea õppetunni, et spontaansus vist Austraalias väga palju ei maksa ja pigem tasub oma päev põhjalikult ette ära planeerida. Nimelt osutus teekond Wollongongi, mis asub Sydneyst 84 kilomeetri kaugusel, lõppkokkuvõttes 2,5 tunni pikkuseks, kuna vahepeal tuli rongi vahetada ja rongid peatusid rõõmsalt iga 5 minuti tagant järjekordse posti juures. Me veel võtsime hommikul rahulikult aega ja nautisime hommikusööki ja hakkasime seejärel asju pakkima, seega kohale jõudsime me alles kella 3 ajal pärastlõunal. Jalutasime jube uhkelt turismiinfo punkti sisse, et noh, me oleme kohal, lõbustage meid, mille peale seal töötav noor näitsik vaatas meid vabandava pilguga ja ütles: "Well.. Mondays are usually really quiet around here." Selgus, et see koht, kuhu me minna soovisime, Illawarra Fly Treetop Walk (mis kujutab endast lühikest jalutuskäiku vihmametsas 700 meetri kõrgusele ehitatud rajal), suletakse tunni aja pärast ja sinna ei lähe mitte mingit ühistransporti. Ja lõunapoolkera kõige suurem budistide tempel on esmaspäeviti suletud. Nagu ka kohalik õlletehas. Ja nii edasi. Võtsime siis kohvid näppu ja jalutasime mööda rannaäärt ning lõpuks tegid suured erksinised lained ja rahulik mereäärne elu meele heaks ja tunne, nagu päev oleks kuidagi raisku läinud, oli täiesti kadunud.
Teisipäeva veetsime linnas, taaskord jalutasime ringi erinevates linnaosades, ronisime Harbour Bridge'i torni, käisime õlut degusteerimas The Australian Heritage Hotelis, kus on müügil üle 100 erineva kohaliku õllesordi. Vahelduseks ringitormamisele peesitasime lihtsalt murul ja ei kiirustanud kuhugi.
Kolmapäeval olime omaarust targemad, plaanisime juba eelmisel päeval ette ära, et peaks minema Blue Mountainsisse ekskursioonile, taaskord vaja ette võtta 2-tunnine rongisõit linnast välja, seega võtsime eesmärgiks varajase stardi, nii et kell 9 saaks juba Sydneyst rongi peale istutud. Eelmisel õhtul ilmateate jälgimine tundus nagu piisav ettevalmistus, aga ilmselgelt saime ka selles küsimuses rõõmsalt, vabandust väljenduse eest, vastu kotte. Nimelt ca 1 h linnast väljaspool hakkas kenasti vihma sadama ja tegi seda ka Katoombas, mis oli meie väravaks Blue Mountains rahvusparki. Ka selsamal päeval veel näitas ilmateade, et sajab võib-olla tunnikese ja siis jääb selgemaks ja rahulikumaks. Reaalsus - 5 tundi lakkamatut vihma ja paks udu. Esimesel hetkel lõi see meid ikka korralikult rööpast ja tujust välja, kummalgi meist ei olnud eriti adekvaatseid vihmase ilma rõivaidki kaasas ja tundus, et päev on korralikult lurri keeratud. Aga egas eesti tüdrukud suhkrust tehtud pole. Pool tunnikest kohalikus söögikohas ära mossitanud, tuli nentida fakti, et
see on meie reaalsus ja raha ka juba välja käidud, seega tõmbasime endale atraktiivsed kileülikonnad selga ja hakkasime matkama. Ja matkasimegi, kokku ca 5 tundi. Sõitsime kuristiku kohal klaaspõhjaga cable cariga ja maailma kõige järsema kaldega raudteel kuristikust alla, müttasime ligumärjas vihmametsas, nautisime vaadet, kui anti, või naersime enda üle, kui meile vaatas pea kilomeetri kõrguselt vastu ainult paks valge vatt, mis kõik miljoni dollari vaated endasse sõi. Mis teha. Life is what happens when you make plans.
Muidugi nagu te isegi arvata võite jäi vihmasadu järele umbes kella 17 ajal, kui me hakkasime end rongi peale sättima, et tagasi Sydneysse sõita. Läbimärjana 2 h rongis konditsioneeri all istuda oli muidugi parim asi, mis edasi juhtuda sai, ilmselgelt resulteerudes selles, et Madle enam Sydneysse jõudes neelata ei saanud. Siiski leidsime, et oleme ära teeninud ühe õlle, mis toimis mu valusale kurgule sama hästi kui taruvaik. Enesetunne paranes ja meie uus toakaaslane, itaalia noormees Vittorio leidis, et tal kisub ka hammas verele ja äkki me sooviks temaga koos kuhugi Kings Crossi baari minna. No üheks õlleks ju ikka võib, oli Nõukogu üksmeelne otsus. Ning kui on üks kirjutamata seadus, mis eranditult alati toimib, siis kõlaks see umbes nii, et kui sa kõva häälega välja ütled, et sa lähed võtad ainult 1 õlle, siis vanajumal röögib naerda, nii et tatti pritsib. Võis juhtuda, et me veetsime nii lõbusalt aega oma ägeda toakaaslasega ja vast ära sõbrustatud baari turvamehega, kes meile jukeboxi tasuta krediiti ladus, et me saabusime tagasi pealt
kella 4 hommikul ja vajusime, õnnis naeratus näol, otse nägupidi patja.
Kuna loomulikult järgmisel päeval vaatas meile vastu pilvitu taevas ja 28 soojakraadi, sättisime end teise Sydney legendaarsesse rannakesse Manlys. Mu organism unustas korraks ära, et ma haige olen, seega võtsime tunnikese päikest, jalutasime mööda paari peamist tänavat, käisime söömas ja järgmises õlletehases kohalikku toodangut degusteerimas. Aga organism tuletas end kohe uuesti meelde, nii kui me olime praami pealt linna maha astunud: neelata oli praktiliselt võimatu, nina hakkas tilkuma ja rõve kraapiv köha tuli peale.
Hostelis tõmbasingi endale kogu olemasoleva sobiva tabletivaru sisse ja keerasin magama. Sai magatud pea 7-8 tundi, mille järel käisime hommikust söömas, ma võtsin endale Coldrexi sisse ja... jäin uuesti magama. Kuid sama tegi ka mu reisikaaslane, niisiis tuleb tõdeda, et lisaks haigusele oligi meie peal kollektiivne suur unevõlg. Ärkasime kella kolme ajal pärastlõunal Vittorio tihke itaalia aktsendiga hüüatuse "Girrrls! Wake up-a!" peale, timmisime metroopeatuse nurgas asuvast kohvikust cappucinod sisse ja suutsime ikkagi kuidagi pea 11 kilomeetrit maha talluda, külastades Botaanikaaeda, käies Hiinalinnas söömas ja jalutades läbi Hyde Parki veinifestivalilt.
Nädala lõpetas järjekordne tasuta veini reede, mis jõudis mulle pärale koos teadmisega, et püha mooses, me oleme siin hostelis nädal aega veetnud. Ja järgmisel hetkel tundega, nagu oleks me juba vähemalt kuu aega siin linnas ringi promeneerinud ja ilusat ning kohustustevaba elu nautinud. Võtsime siis tasuta veini koos oma endiste toakaaslastega, kes vahepeal mingil põhjusel teise tuppa kolisid, käisime nendega mingis kohalikus watering hole's, jämmisime tänavamuusikutega ja jõudsime üsnagi hommikul koju. Tasuta vein, isegi kui seda juua täiesti mõistlikus koguses, on ikkagi saatanast, olgem ausad. Eriti arvestades, et tasuta vein tõenäoliselt ei ole just kohaliku veinitoodangu auhinnatud tippmark. Uhuhuhu. Natuke võttis aega enne kui tänane päev käima lõpuks läks.
Aga.
Nüüd on selline nali.
Et meie Sydney aeg saab ümber tegelt. Esmaspäeval on meil vaja end hostelist välja checkida ning kuna farmitööd Sydneys ilmselgelt ei jagata ning majutus on siinmail siiski röögatult kallis, otsustasimegi nüüd ära. Laseme varvast. Kuidagi sattus nii, et silma jäid tööpakkumised troopilise kliimaga Cairnsi kandis, kus vihmahooaeg just lõppemas on. Ning arvestades, et kõik backpackerid praegu hoopis hordidena lõuna Queenslandi, Brisbane'i lähedusse peale voolavad ning Stanthorpes õunafarmides on näiteks 100 inimest järjekorras tööd ootamas, otsustasime hetkel sellest kohast lihtsalt üle hüpata ja minna päris põhja. See väike shortcut põhja kujutab endas kohalikus mõõtmes aga siiski 2000 kilomeetrit, seega bookisime endale just esmaspäeva hommikuks lennupiletid kohaliku odavlennufirmaga ja hakkamegi vaikselt kohvrit pakkima.
Uutele jahimaadele. Põnev ja hirmuäratav korraga. Asjalikuks peab hakkama, kurat.
Niiviisi siis. Järgmine kord kuulete meist tõenäoliselt Cairnsis. A ja by the way, ajavahe on seal Eestiga väiksem, seega mõelge täitsa tõsiselt selle peale, et äkki te tahate vabariigi aastapäeva väikese Skype peoga tähistada esmaspäeval. (Eeldusel, et uue hosteli internet ei ole selline issanda taak nagu praegune. Ja eeldusel, et ma ei ole hoopiski basseinis, sest Cairnsis on 31 kraadi sooja. Onju.)
Musid-paid! Olge mõnusad, sest me küll oleme!
No comments:
Post a Comment