Lugu sellest, kuidas Maddie džunglisse kolis..

Ba-dum-tsssssss, sõbrakesed!

Ma teen ruttu ühe väikese vahekokkuvõtte, sest ma jooksen kohe varsti võssa peitu paariks kuuks.

Põhimõtteliselt juhtus siis nii, et pärast umbes 3-4 kuud leivaraha eest virelemist Unistuste Täitumise Maal, pakuti mulle lõpuks Päris Tööd. Mis tähendab, et ma veetsin just taaskord tunde ja tunde kogu oma keharaskusega asju kotti surudes, sest nii tunni pärast tuleb mu tulevane ülemus mulle järele ja viib mind Cape Tribulationisse, mis on omakorda Cairnsist veel nii 2,5 tunni kaugusel Veel Rohkem Põhja Queenslandis ja kujutab endast siis lahesoppi, mis on ühenduses maailma vanima vihmametsaga Daintrees. Enamus sellest alast on looduspark ja püsiasukaid kokku kõigest nii 300. Mobiiltelefoni võib üsna pea aknast välja visata, sest levi seal niikuinii pole, mu tulevases majas, mida ma kahe teise töötajaga jagama hakkan, pole ei internetti ega telekat, seega ma olen end varustanud hunniku raamatute, muusika, joogavideode ja treeningplaaniga, mis peaks minust 2015. aasta alguseks jooksuhundiks valmis tegema, nii et kui mu venna kord siia jõuab, saaksin temaga koos kas või pool maratonigi joosta.

Töö kujutab endast poole kohaga kohvikutööd, mis tähendab nii kohviku teenindamist kui ka toidu valmistamist ja teise poole kohaga poetööd, mis tähendab... asjade müümist ilmselgelt ning samuti turismiinfotööd ja nii edasi. Hunt Kriimsilm ühesõnaga.

Aga jaa, internetti jagatakse vististi nii paaris restoranis ja hostelis üle külakese, mis tähendab, et natuke aega te tõenäoliselt minust suurt miskit ei kuule, ärge siis ehmatage. Ma ei hakka oma viimast pool tundi praegu sellele raiskama, et kõigest vahepeal toimunust veel ette ja taha jahuda, vaid veedan selle pigem oma inimestega.

Seega toodles, olge mõnusad ja musid ja tehke ikka lollusi! Jee!

Maddie Cairnsi saagad, osa I

Tähendab, minuni on jõudnud nii mõningate isikute rahulolematud nohisemised selle kohta, et see blogi on tühjem kui Austraalia outback. Üks autoritest esitab siinkohal oma peaaegu siira vabanduse. Ilma põhjenduseta. Olgem nüüd täiskasvanud, eksole.

Blogi esilehele jõudes mõistes, et viimane postitus oli rohkem kui kuu aja tagune "hahahah, meile tuleb kohe tornaado, hahaha, 1 kategooria vähem kui orkaan Katrina, aga raudselt pole midagi hullu, hakkame jooma lol", saan ma isegi aru, mis mulje see jätta võib inimestele, kes minu igapäevast Facebookis vilkumist ei näe. See selleks, siililegi selgelt ma olen elus ja orkaan vinduski pärast pikka ja pikka eemal tuuseldamist mõneks tugevamaks tuulepuhanguks ja pikaks paduvihmaks seks hetkeks kui ta meie õuele jõudis.

Cairnsist eemal tegi Ita ikka pahandust ka ja puhus mõned puud elektriliinidesse ja katuseid maha, aga Maddie ja sõbrad limpsasid suletud uste ja akende tagant õlunaati, mängisid lauamänge ja magasid 10 h päevas 3 päeva järjest. Kohalik meedia küttis draamakollet ahju ja rõhus pealkirjadele kõigest negatiivsest ümbruskonnas toimunust, selle asemel, et kirjeldada, kui hästi kohalikud tormiks ette olid valmistunud (Cairnsi Esplanaadi äärsed ehitised said ikka natuke raputada), mille peale inimesed kiiresti Facebooki lehekülje lõid nimega "FNQ bounces back", mida Eesti keelde nagu ei saagi tõlkida, sest mis asi on Far North Queensland - Eriti Põhja Queensland? Ühesõnaga, nii väga kui ka kohalikud ei naudi sõprade seltsis pikaleveninud Õllesummeri pidamist ja poollesisklevat olekut, makstakse enamikele siinmail kas iga nädal või iga 2 nädala tagant palka, mistõttu on loodusjõududele oma töötundide kaotamine suhteliselt talumatu nähtus.

Tsüklonile järgnesid Lihavõtted (muuseas austraallased, katoliiklased nagu nad on, hoiavad Lihavõtete ajal isegi toidupoed kinni) ja seejärel Anzac day, Austraalia ja Uus-Meremaa püha, kus mälestatakse sõjas hukkunud sõdureid, mis lõpuks kujutas endast 3 järjestikust lühendatud nädalat, mis omakorda põhjustas enamikele inimestele rahakoti äkilise pikemaajalise kõhnumise.

Ootamatult sülle kukkunud vabade päevade rohkuses otsustas Anna üritada oma töö vilju ära kasutada meie elu põnevamaks tegemisel. Turismifirma, mille heaks nii A kui tema majakaaslane, Melody, mõlemad töötavad, kannab nime Raging Thunder ja on üks väheseid turismibüroosid Cairnsis, kus agendid tegelevad inimestega, kes tulevad ise nende poodi, selle asemel, et tänaval igale vähegi mittekohalikku meenutavale inimesele kõige kallimaid tuure pähe määrida. Raging Thunder organiseerib tuure kõigi teiste edasimüüjatega, mis tähendab, et nende juurest saab osta nii langevarjuhüpet kui helikopterisõitu, aga nende enda nišitoodeteks on kärestikusõidud/süstamatkad Cairnsi-lähedastel jõgedel, praamisõidud Fitzroy saarele (ühele mustmiljonist Suure Vallrahu saartest) ja  päikesetõusul aset leidvad kuumaõhupallisõidud üle Athertoni platoo.

(ütlen kohe siia vahele, et kui teile tundub, et tegemist on reklaamiga, siis teil on õigus, aga ma olen siin viibitud aja jooksul ikka saanud kahetseda, et ma ei veetnud piisavalt palju aega blogiversumi avarustes teiste vigadest õppides, seega siia blogisse hakkab edaspidi vähemalt Madle poolt aeg-ajalt ikka tilkuma infot selle kohta, kuhu minna, kus saab odavalt süüa, kust juua, mis kohti elu hinnaga vältida jne, nende minust targemate inimeste heaks, kes enne Eestist lahkumist tahaksid näiteks põhjalikumat taustauuringut teha ;D)

Oma toodetega tutvumine on teatavasti iga turismitöötaja kohustus ja see võimaldab firma töötajatel saada kas tasuta või allahinnatud reise nendel tuuridel. Kuna M oli matkamas ja A teine majakaaslane Brad tööl, siis asusimegi Suure Reede hommikul Annaga kahekesi praamiga Fitzroy saare poole teele.

Vaade saarelt naabersaarele

Nudey Beach, mida turistid alatasa peavad nudistide rannaks, on Nudey tegelikult seetõttu, et ta on ainus rannajupp saarel, mis pole kivine.

Cairnsi lähedusest avaneb tohutu valik kohti, kust pääseda Great Barrier Reefile ja teadmata, mis on su soovid ja rahalised võimalused, on päris kerge saada lohku tõmmatud. Kõige lähedasemad ja odavamad Cairnsile ongi kas Green Island või Fitzroy. Raging Thunderi kaudu saab Fitzroyl snorgeldada, sõita klaaspõhjaga paadiga korallrahu vaatama / ujuma / snorgeldama, sea kayakitega lahesoppi sõitma minna (kogu matk võtab 3 h, sisaldab snorgeldamispausi ja hea ilma korral on võimalik isegi läheduses oleva Väikese Fitzroy saareni uhada). Kõigele lisaks on veel võimalik nende rannaputkast laenutada igasugu tilu-lilu (stand up paddle boards jne) või hüpata pea ees tundmatusse kohta ookeanibatuudilt. Saarel iseenesest on ka sukeldumiskool, aga RT ise oma firma poolt sukeldumist ei paku.

Reklaam tehtud, räägime asjast ka ruttu. Sõit ise võtab Cairnsi Esplanaadi lõpus olevast terminalist 45 minutit, saab istuda sees või väljas ja meeskonnaliikmed lubavad rõõmsalt su üle naerda, kui sa ropsima hakkad, aga ulatavad sellegipoolest sulle oksekoti ka. Fitzroy eeliseks, minu jaoks vähemalt, on fakt, et 95% saarest on saare nime kandva rahvuspargi territoorium, mis taandab eos igasuguse läbu minimaalsusteni. Saarel on enam-vähem 1 hotell, kus saab ka süüa ja lisaks vist 1 baar (pead ei anna nende faktide eest), viimane praam lahkub saarelt kell 5 õhtul ja siis jäävad sinna ainult kohaliku hotelli/baari töötajad ja kliendid, kes plaanivad selles majutusasutuses ööbida. Kogu lugu. Erinevalt Green Islandist, mis on madal ja lapik, on Fitzroy 269 meetri kõrgusesse tippu võimalik omal käel-jalal ronida, kui päevaplaanis 3 tundi üleliigset aega leidub. Saare tippu ronimine oligi algselt meie plaan, sest me ei olnud endale peale snorgeldamisvarustuse ja lõuna midagi juurde ostnud, siis aga pakkus tollel päeval saarel tööl olnud sõprade sõber (nimesid siinkohal igaks juhuks nimetamata), et tal õnnestuks meid süstamatkale sisse pressida küll ja.. noh. Edasine oli juba adrenaliin.

Olgem ausad, ma usun, et enamus teist teab mind pigem kui mõõdukalt tervislikku inimest (sööb enamasti värsket toitu, käib jala, aeg-ajalt lausa jookseb) kui erilist trennihunti, kes, vile paelaga kaelas, igal võimalusel sportlikke elemente oma ellu pikib. Seetõttu ei osanud ma ka täpselt aimata, millele ma "jah" ütlen, lubades end järgmiseks kolmeks tunniks 2-inimese kummipaati merele aerutama. Minek oli täpselt sama tragikoomiline nagu esimene pikem metsajooks üle aastate - pärast tunniajast pingutust läbi vere, higi ja pisarate heidad pilgu kellale lihtsalt selleks, et veenduda, et sa oled napp 8 minutit end liigutanud tegelikkuses. Väikese Fitzroyni me too päev ei jõudnudki, sest lained ja tuul raputasid paate juba piisavalt kalda läheduses, rääkimata siis avamere lainetega võitlemisest. Pöörasime hoopis otsa ringi ja tegime järgmises kaldasopis snorgeldamispeatuse. Kahjuks pole mul võimalik siia pilte kütta, sest nii kaugele ajutegevus ei ulatunud, et endale eelmisel päeval veekindel kaamera orgunnida, aga umbes järgnev ta välja näeb...

Ma võiks ju siia panna pildi, kus merekilpkonnad ja Nemod käsikäes käeulatuses ujuvad, aga ilma HD-kaamerata läbi tuhandeid kordi kasutatud snorgeldamismaski vaatab sulle suurema tõenäosusega vastu selline pilt.. mis on siiski üliilus.

Elu esimene snorgeldamine oli umbes sama katastroofiline nagu süstadega vastutuult sõitmine, kuna esimene mask, mida ma kasutasin, ei haakunud korralikult ja ma ei osanud ühtäkki ainult läbi suu hingata ja tõmbasin lõppkokkuvõttes korraliku koguse soolavett endale kurku ning siplesin ja raplesin nagu kuival kala. Pärast A mõttevälgatust maskid ära vahetada ja natuke kahel jalal maa peal hingamist korraliku maskiga uuele katsele minnes sain ma kogemuse osaliseks, mida ma kahjuks elu sees ei oska teile sõnadega kirjeldada. Aga kui ma peaks, siis ma tõenäoliselt kasutaks sõnu nagu "vägev, sürreaalne" ja palju elevil häälitsusi. A-le valmistas iseenesest palju nalja fakt, et ma pole kunagi snorgeldanud, aga ilmselgelt troopikas elavad inimesed unustavad aeg-ajalt oma privileege kontrollida, eksole..

Pärast snorgeldamist suundusime me tagasi süstadesse ja hakkasime suure hurraaga A-ga aerutama, et nüüd on minek nagu lepase reega, ainult "puhuuuu tuul ja lükkaaaaaaa paaaatiii", laine aga triivis meid vastu meie kõiki pingutusi aina rohkem kaldalähedastesse kividesse, mis veel tagatipuks mingite rõvedate molluskitega kaetud olid. Korraks lõi hädakisa kurgust välja ka, kuni A, kes istus tagumisel istmel ja kelle ülesanne oli paati juhtida väikeste pedaalikestega, mõtles, et äkki siis kui tüüri vette paned, läheb kergemini.. Ning pärast seda oligi vaid lugulaul, helklev roheline merevesi ja taamal kõrguvad kivised kaljud, päike ja lopsakalt roheline saare loodus. Kaldale jõudnuna viskasime kuivad riided üll, tegime väikese tiiru Nudey Beachi, jõime ühe õlle ja oligi täpselt aeg paadi peale tagasi joosta.

häpi hipi

... Ma teen nüüd siinmail väikese pausi esmalt seetõttu, et kell on 5 reede õhtul ja ma tahan ka puhata ja mängida.. ja teiseks seetõttu, et vähe sellest, et ma saan pragada, kui ma ei kirjuta, viimane kord sai isegi sellepärast võtta, et liiga palju pidi pärast lugema.. seega mõõdukus on mõõdupuu ja ma üritan järgneva nädala jooksul ennast ja teid üllatada järjepidevuse ja osa 2-ga, seniks aga.. Cheers, musid!

Vaikus enne tormi

Howdy-ho, sõbrakesed. 

Tänane blogipealkiri ei kanna üldse mingit diipi tähendust. Sõna otseses mõttes ootamegi Cairnsis tormi. Paar päeva tagasi hakkasid vaikselt jutud liikuma sellest, et tsüklonit võib olla oodata Põhja-Queenslandis, aga see ei olevat midagi eriti kategoorilist ja hirmsat ja Cairnsi arvatavasti üldse ei puuduta. Mis aga puudutab ilma.. või loodust üldiselt, siis tore (või "tore"?) asi tema puhul on see, et ta on ettearvamatu. Ükski büroo ei suuda täpselt ennustada, mis trajektoori pidi meie tormike liigub või kui ohtlik ta tegelikult on. 

Eilseks oli paari päeva tagune muretus aga Anna näost kadunud, kui ta uuesti tuleva tsükloni teemaks võttis. Nimelt olevat meteoroloogid Ita nime kandva troopilise tsükloni lahkesti nimetanud nüüdseks juba neljanda kategooria vääriliseks. Kokku on neil kategooriaid üldse 5, kus 1 on kõige nõrgem ja 5 kõige tugevam ja kui 5. kategooria torm on ebareaalselt hull, siis seda nimetataksegi ebareaalselt hulluks 5. kategooria tormiks, sest sellest kõrgemat numbrit neile ei anta. Orkaan Katrina, näiteks, klassifitseerus 5. kategooria alla. 

Idee andmiseks, mida see kõik endast kujutab:

Kohalik ajaleht kütab ka kirgi ja paanikat üles, mainides et ilmavaatlejad ei välista, et Ita võtab 5. kategooria vormi ja visates trükitähtede ja paksu kirjaga esimeseks silmajäävaks uudiseks selle, et Guadalcanali saarel olla juba 23 inimest tormi tagajärjel elu kaotanud, kuna jõgi tõusis üle kallaste. Orkaani teekonnale jäävalt väikeselt korallrahu saarelt Lizard Islandilt on juba kõik turistid evakueeritud koos seal töötavate inimestega. Viimased uudised Cairnsi osas väidavad, et "Cairns could be hit by winds of up to 250km/h tomorrow night depending on which meteorological prediction for approaching Cyclone Ita is the most accurate." Ehk siis meil peaks tormama hakkama reedel ja võtma tuurid üles reede õhtuks. 

Inimesed ise on aga päris muhedad antud olukorras. Ennist linna peal töö asjus ringi jalutades nägin ühe juveeliäri akna peal joonistatud üleskutset: "Cyclone sale! Our prices will blow you away!" ning Anna sõnul on üleüldiselt kohalike jaoks tegemist järjekordse võimalusega kokku tulla, üksteise juures aega veeta, õlut juua ja lauamänge mängida. Üsna tõenäoline on, et kui tuul puhub 250 kilomeetrit tunnis, siis varem või hiljem kaob elekter ning ka veevarudega võib niruks minna, rääkimata sellest, et majast välja ei saa sa ammugi. Seepärast valitaksegi välja oma lemmikmajapidamine ja lemmikinimesed, varutakse ohtralt konserve, patareisid ja õlut, teibitakse aknad kinni, lastakse vann ääreni vett täis, et oleks midagi, mida vetsus häda peale kallata vajadusel ja ongi laulupeolaager valmis. Kindlamast kindlam oli aga meie mõlema peas arusaam, et üksi kuskil hostelis, mis on täpselt ookeani ääres, akendega, mis ei käi lõplikult kinni ja mis on ookeani suunas, inimestega, keda ma ei tea ja ei tunne ja kellel puudub igasugune kokkupuude kohalike loodusjõududega, ma oma esimest tsüklonipidu ei pea. Niisiis ongi minu tänases päevaplaanis käia hostelist läbi ja pakkida kõik enda eluks vajalik ja oluline kokku, osta poest suurem varu joogivett (olgugi et ma hakkan siinse kraanivee mullase maitsega harjuma, pidavat see vesi, mis kraanist tuleb siis, kui torud lõhkenud on, välismaalastel korralikult põhja alt ära lööma) ja šokolaadi ning seada oma lebonurgake nende natukene tormikindlamas majas püsti. 

Kes iganes tahab uudistel silma peal hoida, võib seda teha näiteks siin: http://www.cairnspost.com.au/, aga ärge liiga tõsiselt ka kõike võtke, mis seal kirjutatakse. Igaljuhul ma olen praegu veel üsna lõbusalt meelestatud, sest on täiesti reaalne variant, et kogu see torm vajub ära enne, kui see meie kohale jõuab ja kõik vaatavad nõutu näoga oma 80t tuunikalakonservi, aga igatepidi hoian teid sündmustega kursis. Muidugi kui läheb nii õnnetult, et tuuleiilike neti maha puhub homme, siis arvestage sellega, et ma olen lihtsalt levist väljas, joon sõpradega õlut ja mängin Jengat. Ning loodetavasti saab paari päeva pärast juba sama nalja visata:

That awkward moment when you make plans and God is laughing

Ma otsustasin endast kiirelt elumärki anda, sest tundub, et eetrivaikus hakkab rusuma inimesi. Ärkasin üks hommik üles nagu sünnipäevaline, Facebooki sein ja postkast täis kirjakesi ja postitusi sõpradelt-tuttavatelt, kes kõik olid mingil põhjusel just selsamal päeval minu peale mõelnud (jah, olen teadlik, et oma osa võis olla sellel Õhtulehe artiklil) ja sain aru, et osalt olen ise süüdi selles, et rohkem märku ei anna oma käekäigust.

Blogida oli/on siiani üsna vähe, sest tegevust peab suuremalt osalt juurde mõtlema endale. Õnneks on mu ellu vaheldust juurde toonud üks kohalik tütarlaps oma erakordselt laheda sõpruskonnaga. Vähem kui kuu aega tagasi peol kohatud Anna näol on tegemist kohaliku patrioodiga, kes jumaldab Cairnsi ja sellest tulenevalt töötab reisibüroos, sest talle meeldib inimestes elevust tekitada nende asjadega, mida siinkandis teha on. Õnneks tunnistab temagi, et linnas endas koha peal midagi teha ikka väga ei ole, aga vähemalt on koos tema seltskonnaga mulle silma jäänud paar talutavamat restorani-öölokaali, kus isegi ei tule esimese 15 minutiga masendus peale.

Sellele viimasele lausele peab ilmselt natuke konteksti andma. Cairns nimelt on linn, mis elatub 110% turismist, erinevad reisibürood on üksteise otsas kinni ja 90% vastu jalutavatest inimestest on teised seljakotirändurid. Reisibürood, mis muidu minu maailmas on tähendanud viisakaid kohti, kuhu inimesed ise tee leiavad vajaduse korral, on siinmail rohkem sarnased nendele putkadele, mis Eestis kaubanduskeskustesse püsti pannakse, kust sa pead alati iga hinna eest silmsidet vältides läbi jooksma, sest vastasel juhul jalutad sa 5 minutit hiljem minema 50 eurot maksnud Surnumere mineraale sisaldava kreemiga, mida sul absoluutselt vaja polnud, isegi aru saamata, mis just juhtus. Üldjuhul seisavad Cairnsis reisi"büroode" uste ees hurmavad kohalikud surfipoisid, kes iga potentsiaalset klienti oma nunnu "Hi, how's it going?" fraasiga lõksu püüavad, et neile siis erinevaid naeruväärselt kalleid tuure pähe määrida, taustaks kõrvulukustav klubimuusika. 

Ning kuna backpackereid on siin nagu muda (which is funny because.. siin piirkonnas on tõesti igalpool mudane. eksju.), siis on ka kohalik ööelu suunatud enamasti keskmisele vaesele rändurile, kes tahab kõige odavamat õlut kõige suuremas võimalikus koguses ja kelle lemmikmuusikuks on tõenäoliselt Pitbull. "Pole idol", "Coyote Ugly" ja "Wet'n'Wild" on vaid mõned näited siinmail toimuvatest kvaliteetsetest pidudest. Rändpidutsejate mekaks on siinmail Gilligans: hiiglaslik hostel, mis on samaaegselt ka ööklubi, kus odavat õlut voolab ojadena, muusikavalik on kohalik vaste Power Hit Radiole ja näitsikud õhtu jooksul aina vähem riides püsivad, samal ajal kui näljaste pilkudega noormehed endale huviobjekte selekteerivad. Kogu selle situatsiooni keerab veel eriti üle võlli see, et siin tegutseb ka nn peobuss. Peobuss on punane briti doubledecker, mille alumisel korrusel on tantsupõrand koos stripipostiga (!) ja see sõidutab korraga sadat eriti peojanulist isendit linnas ringi Gilligansi ja teiste sarnaste klubide-pubide vahel, mis kõik üksteisest umbes 2-5 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvad. Ning vähe sellest, et sind looma moodi ringi karjatatakse, korraldajad veel rõhuvad sellele, et nad valivad võrdses koguses noormehi ja neiusid bussi peale, et ikka iga neiu kohta oleks noormees, kes talle välja teeks ja korraldavad näiteks selliseid kihvte mänge, kus neiud põlvitavad noormeeste ees, kelle pükste kubemele on kinnitatud näts, mille nad peavad siis oma suuga eemaldama ja kes esimesena nätsumulli puhub, on võitja. Ja kõik plaksutavad vaimustusest käsi ja nimetavad seda Cairnsi parimaks peoelamuseks. 

Ehk siis.. te võite isegi arvata, kui hea meel mul oli lõpuks leida inimesi, kes olid ometigi minuga samal arvamusel, sest kohalike standardite järgi olen ma eriline Debbie Downer, kes, nagu üks pikemaajaline hostelielanik märkis, mitte kunagi väljas ei käi. Kahjuks ei saa ma aga sellegipoolest mainida, et ma pärast Anna ja tema sõpradega kohtumist mõnel peadpööritavalt heal peol oleks käinud*, aga vähemalt on nende poolt välja otsitud kohad natuke vähem masside poolt vallutatud ning seltskond vahva. 

Tänu Annale sain ma pärast kuuajalist tulutut tööotsingute maratoni lõpuks ka mingi tööotsa peale. Ja ma usun, et te olete skeptilised ja mõtlete, et kuidas on võimalik, et kuu ajaga ei leia inimene mitte ühtegi kohta, kuhu tööle õnnestuks saada. Ma ise mõtleks eemalt täpselt sedasama. Aga proovitud on nüüdseks kõiksugu variante, tööbüroosse registreerimisest kuni oma CV-de ringijaotamiseni kõikvõimalikesse kohalikesse ettevõtetesse. 30 väljaprinditud resumed on nüüdseks välja jaotatud, samuti olen ma saatnud üle 30 avalduse nendesse kohtadesse, kus on palutud emaili teel või onlines kandideerida. Mitte ükski neist pole minuga ühendust võtnud, ka need kohad, kuhu tolle kuu alguses resumed viies öeldi, et kohe-kohe, kui midagi peaks vabanema, võtame ühendust. Ja kui te ikka veel ei usu, et ma olen kõike proovinud, siis palun väga - mu alanduse tipphetkeks võib pidada hetke, kui ma sain McDonaldsist kirja: "Unfortunately your application has not been successful". Seega, kui poleks olnud seda sõnumit Annalt üks suvaline õhtu, et ma saadaks oma resume ühele tüübile, kes otsib töötajat ja me saame temaga homme kell 12 kohvikus kokku, et juttu rääkida.. ma oleks tõenäoliselt oma nõutuse tipus, sest enne esimese nädala palga laekumist eile olin ma välja võtnud viimased sendid ka oma Eesti kontolt, et maksta veel ühe nädala jagu hostelimajutust. Nii et kõik, kes te pole veel Austraaliasse tulnud, aga mõtlete tulla, pange lihtsalt vaim valmis selleks, et tõotatud maal võib natuke aega minna, enne kui ta teie talente tähele paneb.

Tööst siis ka paari sõnaga. Anna tutvustas mind Charliele, kes on kohalik ise õppinud marketingiguru. Charliel on mitu väikest firmat, mis tegelevad turunduse ja sotsiaalmeediaga. Minu tööotsakeseks on suhtelist start-up staatuses I Love Cairns Deals, mis oma põhimõttelt meenutab Grouponi või eesti Cherryt-Chillit - erinevate ettevõtete erinevad pakkumised ja allahindlused, eriliseks teeb aga selle just see, et see keskendub Cairnsi väikestele kohalikele ettevõtetele, kes on huvitatud pigem kohalikele reklaamimisest. 

Minu tööks on siis käia ringi kohvikust reisibüroosse, muusikapoest jõusaali, juveeliärist kohalike Doc Martensi edasimüüjate juurde ja pakkuda neile võimalust end meie lehel reklaamida. Talutavaks teeb selle töö see, et ma saan neile pakkuda tasuta reklaami, aga mu peamine sissetulek peaks tekkima nendest ettevõtetest, kellele ma suudan maha müüa tasulist reklaami: sotsiaalmeedia kampaaniaid, bännereid kodulehel jne. Praegu on ilmselgelt liiga vara mingeid järeldusi teha oma müügioskuste kohta, sest ma olen tööl olnud vaid nädala, aga olenemata sellest, et ma ei käi ukselt uksele end peale surumas kellelegi, on see minu kui introvertse eestlase jaoks päris suur eneseületus. Ma ei pea siinkohal silmas oma vanemaid, vaid üleüldiselt keskkonda, milles ma kasvasin, aga igal juhul mulle tundub, et ma olen kasvanud üles selle mentaliteediga, et kui keegi midagi ütleb, siis nii on ja pole sinu asi pärida, miks. Nüüdseks on see on üks nendest asjadest, mida ma enda juures üritan arendada siinmail - küsida, kui sa aru ei saa või kui seletusi ei anta. Siiamaani mulle tundub, et kui mulle esitatakse väide ja ma vastan sellele "Why?", siis ma nagu õõnestaks selle inimese autoriteeti või vihjaks, et ma ei usalda neid või midagi kolmandat. Päris naljakas, milliseid eluoskusi mõni inimene alles 23-aastaselt õpib.

Seega ma olen praegu olukorras, kus ma pean täiega enda kestast välja tulema ning kui inimeste esialgne vastus on ei, siis rahulikult edasi naeratades seletama, et muidugi ma saan aru nende seisukohast ja tingimustest, aga me saame neid ka nii, teist ja kolmandat pidi aidata ja kui sa nüüd mõtlema hakkad selle peale, siis tegelikult see, mis sa sealt tagasi saad, on mitmekordselt seda hinda väärt, mis sa ühe korra välja pead käima. Ja nii edasi. Kuna see firma on aga üsna noor ja saabki oma sissetuleku ainult reklaamitulust, siis pole mul võimalust hakata end liiga mugavalt tundma, sest kui ma ise seda raha sisse ei too, siis pole mul ka varsti tööd. Tegemist pole ka lepingulise kohaga, vaid minu kui uue Austraalia FIE teenuste osutamisega antud ettevõttele. Järjekordne asi, mida ma ei ei osanud ettegi kujutada siia tulles, oli see, et ma teen Austraalia maksuameti lehel endale Australian Business Numberit, et opereerida ettevõtjana. Või et selleks, et palka saada, pean ma oma ülemusele esitama arve, nõudes sisse tasu oma töötatud 20 tunni eest. 

Eks see ongi vist üks kõige põnevamaid asju reisimise juures: mis sa arvad, et juhtuma hakkab ja see, mis tegelikult juhtub. Minu ettekujutustes lendasime me ka Austraaliasse, et lõbutseda lõputute rahamägede otsas Sydneys, minna sealt siis otse farmi tööle, kus palk tiksub ausalt, avokaadod korjavad end ise ja kolm kuud mööduvad linnulennult, mille järel ma pühin maatolmu oma kingakestelt maha ja teen Austraaliale paraja ringi peale, töötades igas kohas maksimaalselt kuu-kaks keskmisest suurema tunnipalga eest, tehes alati tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, sest valikuid on ju nii palju, joostes tööpäeva lõpus, surfilaud kaenla all, vägevatesse lainetesse, jagades hommikueinet vallabidega, ratsudes tööle känguru seljas ja lõpetades oma Austraaliareisi grandioosse pooleaastase Uus-Meremaa ja Aasia tripiga. But life is what happens when you make plans, ay. Sul pole mitte mingit valikut kui lihtsalt leppida selle reaalsusega, mille muutmisest su jõud üle ei käi ja ümber harjuda, vaadata oma plaane uue pilguga, leida uued prioriteedid ja teha vastavad valikud, et neid saavutada. Selle mõttekäigu lõpetuseks minu arust hirmsasti sobib see tsitaat, mille ma täna leidsin:

"One's destination is never a place, but a new way of seeing things." - H. Miller. 

Ükski füüsiline koht, mida ma siinmail näha saan, ükski kivi või mägi või juga või vihmamets või rand ei ole muud kui vägev kogus silmailu, samas kui paigalolek, see, mida sa teed päevast päeva enda hüvanguks ja ellu jäämiseks võõras keskkonnas, on tegelik teekond. 

...

Vaat mis juhtub, kui sa ei blogi kuu aega, sest sa arvad, et sul pole millestki kirjutada. Kirjutamine, see on samuti üks asi, mida üritan endale tagasi sisse harjutada. Olles tegevuses või olles paigal, käib mu mõttes pidevalt monoloog, ma kirjutan oma peas lahti seda, mida ma parasjagu tunnen, leian, avastan. Kuid kui mul pole kohe võimalust seda kirja panna, siis see mõttekogus muutub liiga raskeks ja võtab liiga palju ruumi ja nii nad jäävadki mõnikord sinnapaika. Tänu tööle kannan ma nüüd aga kogu aeg märkmikku kaasas ja nutikas telefon aitab ka mõtteid jäädvustada, asi on ainult harjumustes. Ja nende muutmises. Nii et ma väga loodan, et edaspidi te saate mu mõtteid natuke tihemini lugeda, kuid ärge pahandage kui seda siiski ei juhtu. Küll nad kuhugi kogunevad ja teieni jõuavad..

---

*Mis puudutab seda osa, et ägedat pidu pole olnud.. ma alustasin selle postituse kirjutamist laupäeva õhtul hosteli õues istudes ja õlut limpsides, kuni ma ühtäkki tundsin, et see on ikka nii vale, kui ammu ma pole tantsida saanud. Väike uurimus mõnede vähegi erineva stiili ja suunitlusega klubide-pubide lehele tuvastas, et sama klubi, kus kuu aega tagasi geipeol sai käidud, võõrustab see õhtu üritustesarja nimega Low Key Sessions, mida korraldab üks DJ-sid koondav grupp nimega Depth ja nad mängivad house'i, technot, d'n'b-d ja dubstepi. Korraks läbi analüüsinud kõik vabandused, mis mul kohe nagu ludinal varrukast tulid (kellegagi pole minna, kell on juba 23.30 ja ma pole üldse minekuvalmis, telefoni aku saab kohe tühjaks, see nõuab raha, millega on kitsas), panin ma läpaka kaane kinni, viskasin veidi ripsmetušši näkku, tõmbasin ketsid jalga ja tegin minekut peole, millest sai mu seni parim peoelamus Austraalias. Seal veedetud kolmest tunnist umbes kaks ja pool kulus ainult tantsimisele, nii et peo lõpus kui tuled põlema pandi ja inimesed oma asju otsisid ja viimaseid tualeti-tuure tegid, siis Madle lasi, silmad kinni, üksi keset tantsupõrandat tuuleveskeid ja kaks DJ-d, kes back to back setti mängisid, naersid ja raputasid pead ja mina naersin koos nendega, sest muusika on lihtsalt vapustav droog. 

Nii et järgmine kord, kui teil tuleb mõte midagi teha ja siis kohe hakkab rääkima see teine väike hääl, mis tulistab vastuväiteid nagu homovastased Piiblitsitaate, saatke see hääl põrgusse. Tehke seda sellegipoolest. Suure tõenäosusega see on seda väärt. 

“A day unemployed is like a bagel - even when it's bad, it's still pretty good...”

Tänased tervitused tulevad hosteli asemel Esplanaadilt häirivalt hea pitsalõhna taustalt. Võtsin täna korraliku noore hipsteri rolli, kes istub, krunn peas ja huuled värvitud, läpakaga kohvikus ja töötab oma raamatu/stsenaariumi/artikli/teadustöö/blogi kallal ja rüüpab kirjutamise kõrvale oma lemmikkohvi. Tõelisest hipsteriunelmast on muidugi puudu üks venti organic de-caf half strength soy iced latte. Ja Macbook. Aga kuskilt peab ju alustama, eksole.

Tänane päev tervitas meid üldse hoopis teistmoodi kui kõik senised. Äratuskell helises meie toas esimest korda üle nädala aja ja seda juba kell 7.30, Katre ajas end voodist välja ja hakkas oma viimaseid asju kokku pakkima, et siis kell 9 bussi peale istuda, lennujaama sõita ja Darwinisse lennata. Mina saatsin ta teele koos kallistuse ja klombiga kurgus, pöörasin selja ja läksin sõin oma võileiba edasi.

Seletuseks siis nii palju, et .. esmaspäeva hommikul läksid vaprad vandersellid, valmis kõik maailma avokaadod ära pickima ja packima, reisi/tööbüroosse nagu kokkulepitud oli. Naisterahvas, kelle nimi siiani päris täpselt selgeks pole saanud, vaatas meid ukse pealt mitte kõige sõbralikuma pilguga ja küsis kohe: "How can I help you girls, you didn't take the job yesterday so I have nothing to offer to you now". Millele järgnes meie poolt segaduses pilkude ping-pong ja hunnik kokutamist, enne kui jõudsime selleni, et "Kuidas palun?" Väidetavalt oli ta siis pühapäeval mulle helistanud, sest 2 tüdrukut oli koheselt vaja olnud, kes samal päeval oleks saanud lahkuda ja esmaspäeval alustada. Ning väidetavalt olime me ära öelnud. Üritasin talle selgeks teha, et tegemist peab olema mingi arusaamatusega, sest ilma igasuguse naljata polnud ma mitte ühtegi kõnet saanud terve pühapäevase päeva, ei vastamata kõnet, ei sõnumit, et keegi oleks üritanud helistada, ei voicemaili - miskit. Kuna ta oli läbi helistanud väidetavalt terve hulga näitsikuid, siis ei osanud ta enam kindlalt midagi öelda, aga raius nagu rauda, et olevat meile vähemasti helistanud. Kuna see vaidlus nagunii kuhugi ei viinud, siis jõudsime lõpuks selleni, et temale teadaolevalt peaks sealt farmist veel inimesi lähipäevil lahkuma ja ta helistab meile tagasi. Aga hooaeg ei olevat ikka veel väga käima läinud ning tööd on ikka ainult paaril päeval nädalas pakkuda alguses. Ärge saage nüüd valesti aru, ka paar päeva nädalas töötada oleks muidugi toredam, kui üldse mitte töötada, aga täiskohaga töötamise eelis on see, et oma vajaliku 88 farmipäeva täis saamiseks võetakse sel juhul arvesse ka nädalavahetuse vabu päevi, kui sa vähemalt 5 päeva nädalas töötad 8+ tundi päevas. Ehk siis nii saaks farmipäevad tehtud 3 kuuga, kuid kui neid niimoodi 3 päeva kaupa nädalas tilgutatakse, siis lähevad need päevad kirja ükshaaval ja nende kokku teenimiseks kulub pikem ajaperiood.

Niisiis hakkas Katre meeleseisund vaikselt nihkuma edasi liikumise suunas, kuna Darwinis ootamas ja juba tööl Erki ning ilmselgelt kui ta peab linnas tööd otsima, siis pigem otsida seal, kus keegi kallis ees. Minus aga miski selle mõttega ei läinud ega läinud kaasa, võib-olla alustuseks juba sellepärast, et see oleks tähendanud oma võlakoguse suurendamist ning teiseks mu motivatsioon edasi kolimiseks oleks olnud vale, see oleks olnud minek kellegi teise ning mitte mu enda pärast. See tunne süvenes minus mingi aja, kuid julgelt välja öelda seda ei suutnud, kuni Katre läks meile lennupileteid ostma ning ma võtsin oma kujuteldavad munad pihku ja ütlesin talle, et ta siiski ei ostaks minule piletit.

Minu plaan? Veeta aega iseenda ja/või uute tuttavate seltsis, otsida kohalikku tööd ja paralleelselt oodata uudiseid bürootädilt. Eile käisime linna peal ja printisime mulle 30 resumed, mida siis läbi linna jalutades erinevatesse kohtadesse jätsime. Vastused olid muidugi pea eranditult ühesugused - keegi ei otsi praegu uusi töötajaid, sest vihmahooaeg väidetavalt ikkagi kestab ja kliente vähe. Mõnede sõnul hakkab märtsis siin elu käima, mõni räägib aprillist, mõni aprilli lõpust. Kohe-kohe. Natuke kannatust veel. Õige pea. Ja nii edasi. Ehk siis elab endiselt üks päev korraga ja laseb elul end tundmatus kohas vette visata. Alati on võimalus ka oma kallile reisikaaslasele järele kihutada, kui nälg siinmail silme eest mustaks hakkab võtma. Alati on veel variandid X, Y, Z. Nagu austraallased ise absoluutselt iga asja peale ütlevad - "no worries". I got 99 problems, but.. neh, not really.

A ja Katre loodetavasti hakkab siiasamasse blogisse postitama oma seiklustest Darwinis, seega tasub silma peal hoida. Tsirkust ja leiba olete te nõudnud ja seda te peate saama.

Toodles, kullapaid!

Elu võimalikkusest Cairnsis

G'day, sõbrakesed!

Tervitan teid seekord, nagu lubatud, Cairnsist, 149 Caravella Backpackersi õuealalt, sest siin on ainus koht, kus hosteli piires interneti tasuta jagatakse.

Oma viimase Sydney päeva veetsime otse loomulikult rannas, seekord Bondis. Jõudsime randa ja oli isegi kohati pilvine ja meretuul oli väga tugev, seega liiva sees vedeledes tuli korduvalt kananahk ihule. Veetsime seal 2 tundi ja läksime sööma ning Katret vaadates olin jälle pettunud, sest tema nahk näitas järjekordselt päevitumise märke koheselt, samas kui mina olin ikka nagu pikas metsaasunduses viibinud Lumivalguke. Läksime tagasi hostelisse, et oma elu kokku pakkida ning siis duši alla minnes tabas mind sürpriis - peeglist vaatas vastu keedetud vähk Madle kehas. Tuleb vist välja, et SPF 30 päikesekreem on siinmail prügikastikaup. Järgneva paari tunni jooksul alles hakkas realiseeruma 2 lühikese poolpilvise taeva all veedetud tunni võlu, kui äkitselt tundus pesu kandmine nagu keskaegne piinameetod ning istumine kui selline oli täiesti välistatud tegevus. Seejuures olin täiesti ära unustanud, et nägu sai ju ka päikest, mille täielikust ulatusest sain aimu alles siis, kui läksin üks hetk tualettruumi, nägin end peeglist ja ütlesin lihtsalt kõva häälega: "Get fucked." Õhtu jooksul oma hostelis tekkinud sõpradega hüvasti jättes sai ikka paar korda teistes valjuhäälset naeru esile kutsutud, eriti kui sinna otsa veel visata poolmuiglev "Can you tell we've been to the beach today?"

Öö jäi lühikeseks ja kell 4 hommikul tuletas äratuskell meelde, et asi on naljast kaugel, ainus oht ülemagamisel ei ole hommikusöögist ilma jäämine, vaid uus kodukoht ootab. Pakkisime omaette torisedes viimased asjad kokku ja sättisime end lennujaama suunas teele. 3-tunnine lend läks siiski võrdlemisi kiirelt, kui välja arvata maandumine, mis oli minu senise lennuajaloo piinarikkaim, sest mitte ainult kõrvad ei läinud täiesti lõplikult lukku, nii et ükski abivahend ei aidanud, vaid ka kael ja pea hakkasid niimoodi teravalt valutama, et pisara võttis ikka silmanurka ja aeg-ajalt valu käes oigasin.

Ja siis. Cairns. Jalutasime lennujaamast välja, Madle viskas 17 kilo kaaluva seljakoti paljastele õlgadele.. Hell no. See valu, mida põlenud õlgade vastas selline hõõruv raskus põhjustas, oli ikka liig. Seega pusa tagasi selga ja õue 30-kraadise sooja kätte dehüdreeruma. Hosteli poolt oleks pidanud meile laienema tasuta transport, aga mingite kommunikatsioonihäirete tõttu polnud me mingile lõplikule kokkuleppele jõudnud. Helistasime, saime teada, kuhu minna ja lõpuks viidi meid mikrobussiga hosteli ukse ette ikkagi tasuta.

Viskasime asjad tuppa ja läksime receptionisse uurima, mida siin linnas siis nüüd teha võiks. Meile visati ette kaart, kuhu joonistati hosteliesist läbiv esplanaad, ehk siis "rannaäärne" promenaad, mis on linna peamine vaatamisväärsus. Esplanaadi lõpus on Laguun - ainus ujumiseks mõeldud koht linnas, mis pole aga rand, tegemist on ultrasinise veega välibasseiniga, mis on suuruselt tegelt umbes Aura veekeskuse suurima basseini mastaabis.

Esplanaad sai läbi jalutatud umbes 10 minutiga ning päevasel ajal oli vee asemel seal silmapiiri ulatuses ainult muda. Mudaväljad kombineerituna pilvise ja vihma tibutava ilma, täieliku inimtühjuse ning ränklämbe kuumusega tõi meile esimesel hetkel peale musta masenduse... Miks me siin oleme? Kas see on mingi nali? See ongi.. kõik? Te võite googeldada Cairnsi ja teile tulevad vastena pildid tuledes mereäärsest linnast (photoshop), valge liiva, erksinise vee ja roheliste palmidega rannad (mitte Cairnsis), snorgeldavad inimesed korallrahus (ka mitte Cairnsis) ja imelised vaated justkui kilomeetritesse ulatuvast sügavast sinisest laguunist (hästi töödeldud pilt). Tegelikkuses on enamus neid pilte, mida Googles meiesugustele võhikutele maha müüakse Cairnsi pähe, tehtud selle "lähiümbruses" ehk siis vähemalt 100-dollarise turismireisi kaugusel. Kuna rahalised ressursid pärast 2 nädalat Sydneys laiamist ei ole enam niivõrd piiramatud ja kohalikud vaatamisväärsused (kuhu näiteks Sydneyst saime sõita rongiga, mille jaoks meil oli nädalane transpordikaart juba nii või teisiti ostetud) siinmail kättesaadavad vaid turismibüroode kaudu kas paadi/praami või helikopteriga või mitte enam igapäevaselt käigus oleva rongiliini abil, siis olime äkitselt silmitsi faktiga, et meil vist ei olegi mitte midagi teha. Tundub nagu tobe maksta 20-minutise sõidu kaugusel oleva vihmametsa külastuse eest üle 100 dollari.

Nüüdseks oleme siin siis peaaegu nädala olnud ja pole just eriliselt suuremate elamuste osaliseks saanud. Õhtusel ajal ärkab linn veits rohkem ellu, Esplanaadi ja temaga ristuvate suuremate tänavate juures on üks toidu- ja joogikoht teises kinni, aga sellega meelelahutus siiski piirdub. Kui te just ei pea meelelahutuseks šoppamist, mille jaoks on siin tõesti ootamatult hiiglaslik kaubanduskeskus. Oleme vahepeal paar korda Laguunis ujumas käinud ja päikese käes end edasi praadinud, jalutanud läbi põhimõtteliselt kõik tänavad, mis Cairnsis on, käinud mõnes erinevas baaris/pubis, mis on kõik ühtemoodi iseloomutud, käinud botaanikaaias ning teinud ära ka RSA (responsible service of alcohol, tõend, mida on vaja omada, selleks et saada tööle ükskõik millisesse asutusse, kus müüakse alkohoolseid jooke - restoranid, baarid, poed jne).

Ja jah, oleme ka tööd otsinud, ilmselgelt. Juba teisel siinolemise päeval leidsime kohaliku backpackerite reisibüroo, mis vahendab ka inimesi tööle ning registreerisime end nende juures. Oleme paralleelselt ise kogu selle aja ka tööd otsinud, aga farmide osas on seis ikka nutune. Mitte isegi sellepärast, et neid pole, vaid sellepärast, et näiteks Gumtrees (mida peetakse backpackeri tööotsingute Pühaks Graaliks) reklaamivad end üha enam ja enam pigem väikesed farmid, kes otsivad inimesi põhimõtteliselt sulaseks - töötad elukoha ja toidu eest, selle asemel, et palka saada. Need kohad pakuvad tööd nädalas umbes 10-15 tundi vähem kui täiskohaga, nii et nemad saavad oma põhilised vajadused täidetud ja töötajatele kirjutatakse linnuke, et nad on oma kohustuslikud 88 farmipäeva läbinud, mida 2. aasta viisa jaoks vaja. Siililegi selgelt see variant meile ei sobi, sest soov oleks ikkagi mingeid kopikaid endale teenida, et edasisi elamusi finantseerida. Rääkimata sellest, et reisibüroo tädi rääkis meile lõbusaid lugusid sellest, kuidas vabatahtlik farmitöö ehk woofing on praktiliselt reguleerimata ning seeläbi on üsna hea tõenäosus, et need reklaamid, kus otsitakse just noori neiusid tasuta tööd tegema viivad sind 1000 kilomeetrit sisemaale kuhugi 300se asustusega karuperse, kus farmis ootavad sind 6 üksinduses igavlevat mehemürakat. Tädi lohutas meid ka teadmisega, et enamus suuremaid ja legit farme otsivad töötajaid siiski läbi agentuuride ning et ta annab endast parima meile töö leidmiseks. Hetkel elamegi niimoodi päev korraga, et esmaspäeval lõpeb meie praeguse hosteli makstud nädal ning naisterahvas ootab meid kell 10 oma kontorisse, et loodetavasti häid uudiseid meile teatada. Nii et pöidlad pihku! Ja kui te küsite, mis plaan B on, siis ärge küsige. Me ise ka ei tea. Variant on jääda siia ja kohapeal mingit restorani/baaritööd teha, variant on ise bussiga mõnda lähedalasuvasse väikelinna liikuda, variant on üldse kuhugi kolmandasse kohta kolida. Eks näis.

Igaljuhul saadame teile Cairnsist rohkelt õhuniiskust ja kuumakraade, üritame mittemidagitegemist veel nautida ja siiralt loodame, et järgmised sõnumid tulevad kategooriast "anna kannatust, kui tore on 30-kraadise ilmaga vaovahel küürutada".

Laters, musirullid!

The world is my oyster.

Kui te arvate, et eetrivaikus hakkab tekkima, siis asi on lihtsalt selles, et me tõesti pole veel tööle läinud ja naudime oma turististaatust veel täiel rinnal, mis tähendab, et meil on olnud ülimalt tegus nädal.

Kiire ülevaade näeks välja umbes nii, et pühapäeval külastasime Madame Tussaud vahakujude muuseumit, Sydney Sea Life Aquariumi ja Wildlife Zood, kuna meie Sydney Toweri skywalki paketiga tulid need kohad ka kaasa. Kõik kolm kohta asuvad kõrvuti Darling Harbouris ja ongi mõeldud vist korraga külastamiseks. Kokkuvõtteks aga võib öelda, et kui teil on kunagi plaanis Sydneysse tulla, siis võite ka need kohad oma programmist välja jätta ja ei jää teie elamus millegi võrra vaesemaks. Kõik kolm kohta olid äärest ääreni turiste täis topitud, kes kitsastes koridorides troppe tekitasid ja üksteisel seljas elasid, et saaks jumala eest igast issanda kalakesest pilti teha, kes maailma on loodud. Ütleme nii, et ekskursiooni lõpuks oli vererõhk pigem kõrge ja enestunne üsna ära ahistatud.

Esmaspäevaks olime me endale planeerinud reisi linnast välja Wollongongi ja selle lähedal asuvatesse vihmametsadesse. Saime kohe sealt ka hea õppetunni, et spontaansus vist Austraalias väga palju ei maksa ja pigem tasub oma päev põhjalikult ette ära planeerida. Nimelt osutus teekond Wollongongi, mis asub Sydneyst 84 kilomeetri kaugusel, lõppkokkuvõttes 2,5 tunni pikkuseks, kuna vahepeal tuli rongi vahetada ja rongid peatusid rõõmsalt iga 5 minuti tagant järjekordse posti juures. Me veel võtsime hommikul rahulikult aega ja nautisime hommikusööki ja hakkasime seejärel asju pakkima, seega kohale jõudsime me alles kella 3 ajal pärastlõunal. Jalutasime jube uhkelt turismiinfo punkti sisse, et noh, me oleme kohal, lõbustage meid, mille peale seal töötav noor näitsik vaatas meid vabandava pilguga ja ütles: "Well.. Mondays are usually really quiet around here." Selgus, et see koht, kuhu me minna soovisime, Illawarra Fly Treetop Walk (mis kujutab endast lühikest jalutuskäiku vihmametsas 700 meetri kõrgusele ehitatud rajal), suletakse tunni aja pärast ja sinna ei lähe mitte mingit ühistransporti. Ja lõunapoolkera kõige suurem budistide tempel on esmaspäeviti suletud. Nagu ka kohalik õlletehas. Ja nii edasi. Võtsime siis kohvid näppu ja jalutasime mööda rannaäärt ning lõpuks tegid suured erksinised lained ja rahulik mereäärne elu meele heaks ja tunne, nagu päev oleks kuidagi raisku läinud, oli täiesti kadunud.

Teisipäeva veetsime linnas, taaskord jalutasime ringi erinevates linnaosades, ronisime Harbour Bridge'i torni, käisime õlut degusteerimas The Australian Heritage Hotelis, kus on müügil üle 100 erineva kohaliku õllesordi. Vahelduseks ringitormamisele peesitasime lihtsalt murul ja ei kiirustanud kuhugi.

Kolmapäeval olime omaarust targemad, plaanisime juba eelmisel päeval ette ära, et peaks minema Blue Mountainsisse ekskursioonile, taaskord vaja ette võtta 2-tunnine rongisõit linnast välja, seega võtsime eesmärgiks varajase stardi, nii et kell 9 saaks juba Sydneyst rongi peale istutud. Eelmisel õhtul ilmateate jälgimine tundus nagu piisav ettevalmistus, aga ilmselgelt saime ka selles küsimuses rõõmsalt, vabandust väljenduse eest, vastu kotte. Nimelt ca 1 h linnast väljaspool hakkas kenasti vihma sadama ja tegi seda ka Katoombas, mis oli meie väravaks Blue Mountains rahvusparki. Ka selsamal päeval veel näitas ilmateade, et sajab võib-olla tunnikese ja siis jääb selgemaks ja rahulikumaks. Reaalsus - 5 tundi lakkamatut vihma ja paks udu. Esimesel hetkel lõi see meid ikka korralikult rööpast ja tujust välja, kummalgi meist ei olnud eriti adekvaatseid vihmase ilma rõivaidki kaasas ja tundus, et päev on korralikult lurri keeratud. Aga egas eesti tüdrukud suhkrust tehtud pole. Pool tunnikest kohalikus söögikohas ära mossitanud, tuli nentida fakti, et
see on meie reaalsus ja raha ka juba välja käidud, seega tõmbasime endale atraktiivsed kileülikonnad selga ja hakkasime matkama. Ja matkasimegi, kokku ca 5 tundi. Sõitsime kuristiku kohal klaaspõhjaga cable cariga ja maailma kõige järsema kaldega raudteel kuristikust alla, müttasime ligumärjas vihmametsas, nautisime vaadet, kui anti, või naersime enda üle, kui meile vaatas pea kilomeetri kõrguselt vastu ainult paks valge vatt, mis kõik miljoni dollari vaated endasse sõi. Mis teha. Life is what happens when you make plans.

Muidugi nagu te isegi arvata võite jäi vihmasadu järele umbes kella 17 ajal, kui me hakkasime end rongi peale sättima, et tagasi Sydneysse sõita. Läbimärjana 2 h rongis konditsioneeri all istuda oli muidugi parim asi, mis edasi juhtuda sai, ilmselgelt resulteerudes selles, et Madle enam Sydneysse jõudes neelata ei saanud. Siiski leidsime, et oleme ära teeninud ühe õlle, mis toimis mu valusale kurgule sama hästi kui taruvaik. Enesetunne paranes ja meie uus toakaaslane, itaalia noormees Vittorio leidis, et tal kisub ka hammas verele ja äkki me sooviks temaga koos kuhugi Kings Crossi baari minna. No üheks õlleks ju ikka võib, oli Nõukogu üksmeelne otsus. Ning kui on üks kirjutamata seadus, mis eranditult alati toimib, siis kõlaks see umbes nii, et kui sa kõva häälega välja ütled, et sa lähed võtad ainult 1 õlle, siis vanajumal röögib naerda, nii et tatti pritsib. Võis juhtuda, et me veetsime nii lõbusalt aega oma ägeda toakaaslasega ja vast ära sõbrustatud baari turvamehega, kes meile jukeboxi tasuta krediiti ladus, et me saabusime tagasi pealt
kella 4 hommikul ja vajusime, õnnis naeratus näol, otse nägupidi patja.

Kuna loomulikult järgmisel päeval vaatas meile vastu pilvitu taevas ja 28 soojakraadi, sättisime end teise Sydney legendaarsesse rannakesse Manlys. Mu organism unustas korraks ära, et ma haige olen, seega võtsime tunnikese päikest, jalutasime mööda paari peamist tänavat, käisime söömas ja järgmises õlletehases kohalikku toodangut degusteerimas. Aga organism tuletas end kohe uuesti meelde, nii kui me olime praami pealt linna maha astunud: neelata oli praktiliselt võimatu, nina hakkas tilkuma ja rõve kraapiv köha tuli peale.
Hostelis tõmbasingi endale kogu olemasoleva sobiva tabletivaru sisse ja keerasin magama. Sai magatud pea 7-8 tundi, mille järel käisime hommikust söömas, ma võtsin endale Coldrexi sisse ja... jäin uuesti magama. Kuid sama tegi ka mu reisikaaslane, niisiis tuleb tõdeda, et lisaks haigusele oligi meie peal kollektiivne suur unevõlg. Ärkasime kella kolme ajal pärastlõunal Vittorio tihke itaalia aktsendiga hüüatuse "Girrrls! Wake up-a!" peale, timmisime metroopeatuse nurgas asuvast kohvikust cappucinod sisse ja suutsime ikkagi kuidagi pea 11 kilomeetrit maha talluda, külastades Botaanikaaeda, käies Hiinalinnas söömas ja jalutades läbi Hyde Parki veinifestivalilt.

Nädala lõpetas järjekordne tasuta veini reede, mis jõudis mulle pärale koos teadmisega, et püha mooses, me oleme siin hostelis nädal aega veetnud. Ja järgmisel hetkel tundega, nagu oleks me juba vähemalt kuu aega siin linnas ringi promeneerinud ja ilusat ning kohustustevaba elu nautinud. Võtsime siis tasuta veini koos oma endiste toakaaslastega, kes vahepeal mingil põhjusel teise tuppa kolisid, käisime nendega mingis kohalikus watering hole's, jämmisime tänavamuusikutega ja jõudsime üsnagi hommikul koju. Tasuta vein, isegi kui seda juua täiesti mõistlikus koguses, on ikkagi saatanast, olgem ausad. Eriti arvestades, et tasuta vein tõenäoliselt ei ole just kohaliku veinitoodangu auhinnatud tippmark. Uhuhuhu. Natuke võttis aega enne kui tänane päev käima lõpuks läks.

Aga.

Nüüd on selline nali.

Et meie Sydney aeg saab ümber tegelt. Esmaspäeval on meil vaja end hostelist välja checkida ning kuna farmitööd Sydneys ilmselgelt ei jagata ning majutus on siinmail siiski röögatult kallis, otsustasimegi nüüd ära. Laseme varvast. Kuidagi sattus nii, et silma jäid tööpakkumised troopilise kliimaga Cairnsi kandis, kus vihmahooaeg just lõppemas on. Ning arvestades, et kõik backpackerid praegu hoopis hordidena lõuna Queenslandi, Brisbane'i lähedusse peale voolavad ning Stanthorpes õunafarmides on näiteks 100 inimest järjekorras tööd ootamas, otsustasime hetkel sellest kohast lihtsalt üle hüpata ja minna päris põhja. See väike shortcut põhja kujutab endas kohalikus mõõtmes aga siiski 2000 kilomeetrit, seega bookisime endale just esmaspäeva hommikuks lennupiletid kohaliku odavlennufirmaga ja hakkamegi vaikselt kohvrit pakkima.
Uutele jahimaadele. Põnev ja hirmuäratav korraga. Asjalikuks peab hakkama, kurat.

Niiviisi siis. Järgmine kord kuulete meist tõenäoliselt Cairnsis. A ja by the way, ajavahe on seal Eestiga väiksem, seega mõelge täitsa tõsiselt selle peale, et äkki te tahate vabariigi aastapäeva väikese Skype peoga tähistada esmaspäeval. (Eeldusel, et uue hosteli internet ei ole selline issanda taak nagu praegune. Ja eeldusel, et ma ei ole hoopiski basseinis, sest Cairnsis on 31 kraadi sooja. Onju.)

Musid-paid! Olge mõnusad, sest me küll oleme!